Läänerindel muutuseta. Erich Maria Remarque
pidime nende pihta tulistama. Esimene granaat, mis märki tabas, tabas me südant. Oleme
välja lülitatud mõistlikust tegevusest, edasipüüdmisest, progressist. Me ei usu enam
sellesse; me usume sõjasse." (lk. 68)
,,Siin on hea, ja ma armastan sedaviisi istuda. Inimestega aga ei saa ma kuidagi hakkama.
Ainus, kes ei päri, on mu ema. Kui isaga on see juba teisiti. Ta tahab, et ma talle midagi
rindest jutustaksin, tal on soove, mis mulle liigutavatena, ent samas ka rumalatena
tunduvad; mul pole temaga enam õiget vahekorda. Meelsasti tahaks ta ühtevalu midagi
kuulda. Ma taipan, et ta ei saa aru, et on asju, millest ei saa rääkida, ja ehkki ma tahaksin
talle head meelt valmistada, peitub selles oht ja kardan, et kui ma neid asju sõnadesse
valan, muutub nende tähendus hiiglasuureks ning neid pole enam võimalik ohjeldada.
Mis meist küll saaks, kui meil kõik päris selge oleks, mis rindel toimub?"(lk. 122)
,,Ma olen üpris rahulik