Temas on staarilikkust, millest kõneleb ühes oma etüüdis Miriam. Kuid atraktiivsuses peitub ka oht. Lugeja tähelepanu võib koonduda välisele ja meelikõditavale, nii et sügavamad kihid jäävadki märkamata. "Abitus" on tunda materjali ja muljete üliküllust, püüet kõike korraga välja pakkuda ja ära öelda. On väga ilmekaid tüüpe (RummuJüri), huvitavaid episoode ja teemaarendusi (näiteks Miriami joomatõbi, Gregori tüdruku uus armastus jne), mis romaanis mõjuvad liiglihana. On väsitavat sõnapaljusust. Kati Murutari võiks võrrelda amatsooniga, kes alles taltsutab oma metsikut Pegasust. Nii või teisiti on "Abitu" huvitav kaasaegne romaan. Kui miski shokeerib, siis on see tegelik elu ise või vähemalt üks ja küllalt oluline osa sellest, mille olemasolu eest ei saa autorit vastutavaks teha. Kirjanik usub armastusse ja väärtustab kodu. See on vastasseis üha julmemaks muutuva maailmaga Miriam kontra Sämm.
Juba proovietendusel New Havenis ja Philhadelphias selgus, et " Minu veetlev leedi" kujutab endast täistabamust. Kaks slaagrit " I Could Have Danced All Night" ja " On the Street Where You Live" , said tuntuks enne ametlikku esietendust. Brooks Atkinson nimetas tükki sajandi üheks parimaks muusikaliks . Esiotsa ei osanud kriitikud leida, milles õieti peitub "Minu veetleva leedi" veetlus: kas Lerneri tabavates laulutekstides, mis Shaw' originaaali kõrval ei tundnudki liiglihana, Loewe' meloodiates, Cecil Beatoni kujundatud hinnalistes kostüümide, mistabasid täpselt 1912. aasta stiilu, Hanya Solm koreograafias, Oliver Smithi mustvalgetes dekoratsioonides või silmapaistvates näitlejasaavutustes. "Minu veetlev leedi" püstitas uue maailmarekordi muusikali mängukordade arvus ja tulus. Juba 1958. aasta lõpuks oli ta 10 miljoni dollarilise sissetulekuga surunud senise tipu, Rodgersi ja Hammersteini muusikali "Vaikne ookean" teisel kohale . Kokku
annaabi.ee 
