2 tsooni: on-center cells ja off-center-cells. 15. Haistmine kui kontaktne ja mittekontaktne meel 16. Kirjeldage näidete abil erinevaid adaptatsiooni liike meeleorganites (positiivne, negatiivne, selektiivne)! Miks on adaptatsioon oluline? Mis juhtuks ilma selleta? Adaptsiooni bioloogiline mõte on kindlustada nõrkade, kuid eluliselt olulise ärritajate vastuvõtt, vältida analüsaatorite kahjustusi liigintensiivsetest ärritustes ning alandada muutumatute, liigennustatavate ärritajate aistmise intensiivsust, jättes suurema tundlikkusvaru uute, veel töötlemata signaalide tarvis. Adaptsioon võib olla kahesuunaline 1) Positiivne adaptsioon- tundlikkuse suurenemine, tavaliselt nõrga ärritaja toimel näiteks pimedusadaptsioon, kuumisadaptsioon vaikuses viibimisel. Konkreetne näide: Keskööl jalutades ei pruugi alguses kuulda L appihüüdeid Emajõe kaldal. Kuid pärast
1)sensorid e retseptorid; 2) aferentsed juhteteed; 3) KNS struktuurid ja seonduvad suuraju (sh ajukoore) osad. Maitsmise puhul toimib laialdane sensoorne interaktsioon ja adaptatsioon. Mõjutavad: lõhn, temperatuur, harjumuspärasus, suitsetamine, teised maitsed, vajadused (nälg!). Adaptsiooni bioloogiline mote on kindlustada nõrkade, kuid eluliselt oluliste ärritajate vastuvõtt, vältida analüsaatorite kahjustusi liigintensiivsetest ärritustest ning alandada muutumatute, liigennustatavate ärritjate aistmise inteniivsust, jättes suurema tundlikkusvaru uute, veel töötlemata signaalide tarvis. Adaptsioon võib olla kahesuunaline: positiivne ja negatiivne. Aistingute vastastikune mõju ja seostatus ilmneb veel süntesteesianähtuses. Süntesteesia on mingi aistinguga samaaegse nn sekundaarse aistingu tekkimine mõne teise meele piirkonnas. See on on seisukord, kus meeled on seotud nii, et inimene seostab värve helide või tähtedega.
Analüsaatori tundlikkus emuutumises omab erilise koha adaptatsioon meeleorgani tundlikkusemuutumine pikemaaegsel ärritaja toimel või selle puudumisel. (nt silmade kohanemine pimedusega, või pikaaega viibides täissuitsetatud ruumis nõrgeneb haistmismeele tundlikkus). Adaptatsiooni bioloogiline mõte on kindlustada nõrkade, kuid eluliselt oluliste ärritajate vastuvõtt, vältida analüsaatorite kahjustusi liigintensiivsetest ärritustest ning alandada muutumatute, liigennustatavate ääritajate aistmise intensiivsust, jättes suurema tundlikkusvaru uute , veel töötlemata signaalide tarvis. Adaptatsioon võib olla kahesuunaline: 1) Positiivne adaptatsioon tundlikkuse suureneminem tavaliselt nõrga ärritaja toimel nt pimedusadaptatsioon;kuulmisadaptatsioon vaikuses viibimisel. 2) Negatiivne adaptatsioon aistingu täielik kadumine või oluline tundlikkuse nürinemine
tugevamaks minnes meie tundlikkus väheneb, läve tõuseb, ,,kanal ummistub", tugeva valguse korral tundlikkus valgusele läheb tuimemaks, läved kasvavad. Protsess, kus aistingu tundlikkus muutub vastavalt keskkonna mõjurite tasemele, nim adaptsiooniks. Nagu ka kohanemine, aga see on liiga üldmõiste. Bioloogiline mõte on kindlustada nõrkade, kuid eluliselt olulise ärritajate vastuvõtt, vältida analüsaatorite kahjustusi liigintensiivsetest ärritustest ning alandada muutumatute, liigennustatavate ärritajate aistimise intensiivsust, jättes suurema tundlikkusvaru uute, veel töötlemata signaalide tarvis. Positiivne adaptsioon- tundlikkuse suurendamine, tavaliselt nõrga ärritaja toimel- kuulmisadaptsioon vaikuses olles. Negatiivne ad- aistingu täielik kadumine või tundlikkuse oluline nürinemine kestval või tugeval ärritusel. Selektiivne adaptsioon- kestval valikulised kokkupuutel mingit üht laadi ärritajaga või keskkonnatunnusega. Tundlikkuse valikuline alanemine
Analüsaatori tundlikkus emuutumises omab erilise koha adaptatsioon – meeleorgani tundlikkusemuutumine pikemaaegsel ärritaja toimel või selle puudumisel. (nt silmade kohanemine pimedusega, või pikaaega viibides täissuitsetatud ruumis nõrgeneb haistmismeele tundlikkus). Adaptatsiooni bioloogiline mõte on kindlustada nõrkade, kuid eluliselt oluliste ärritajate vastuvõtt, vältida analüsaatorite kahjustusi liigintensiivsetest ärritustest ning alandada muutumatute, liigennustatavate ääritajate aistmise intensiivsust, jättes suurema tundlikkusvaru uute , veel töötlemata signaalide tarvis. Adaptatsioon võib olla kahesuunaline: 1) Positiivne adaptatsioon – tundlikkuse suureneminem tavaliselt nõrga ärritaja toimel – nt pimedusadaptatsioon;kuulmisadaptatsioon vaikuses viibimisel. 2) Negatiivne adaptatsioon – aistingu täielik kadumine või oluline tundlikkuse nürinemine
,,kanal ummistub", tugeva valguse korral tundlikkus valgusele läheb tuimemaks, läved kasvavad. Protsess, kus aistingu tundlikkus muutub vastavalt keskkonna mõjurite tasemele, nim adaptsiooniks. Nagu ka kohanemine, aga see on liiga üldmõiste. Bioloogiline mõte on kindlustada nõrkade, kuid eluliselt olulise ärritajate vastuvõtt, vältida analüsaatorite kahjustusi liigintensiivsetest ärritustest ning alandada muutumatute, liigennustatavate ärritajate aistimise intensiivsust, jättes suurema tundlikkusvaru uute, veel töötlemata signaalide tarvis. Positiivne adaptsioon- tundlikkuse suurendamine, tavaliselt nõrga ärritaja toimel- kuulmisadaptsioon vaikuses olles. Negatiivne ad- aistingu täielik kadumine või tundlikkuse oluline nürinemine kestval või tugeval ärritusel. Selektiivne adaptsioon- kestval valikulised kokkupuutel mingit üht laadi ärritajaga või keskkonnatunnusega. Tundlikkuse valikuline alanemine
reaalselt olemas, kuid teadvustamata.<- aistingute latentne e varjatud periood Meelte tundlikkus on sõltuv inimese east. Keskea ületamisel hakkab sensoorne tundlikkus kahanema. Adaptsioon meeleorgani tundlikkuse muutumine pikemaaegsel ärritaja toimel või selle puudumisel. Adaptsiooni bioloogiline mõte on kindlustada nõrkade, kuid eluliselt oluliste ärritajate vastuvõtt, vältida analüsaatorite kahjustusi liigintensiivsetest ärritustest ning alandada muutumatute, liigennustatavate ärritajate aistimise intensiivsust, jättes suurema tundlikkusvaru uute, veel töötlemata signaalide tarvis. Adapstioon jaguneb: positiivne tundlikkuse suurenemine negatiivne aistingu täielik kadumine või oluline nürinemine kestval või tugeval ärritusel. Selektiivne adapstisoon tekib ärritaja või tunnuse suhtes, kestval valikulisel kokkupuutel mingit üht laadi ärritajaga või keskkonnatunnusega. Eri analüsaatorite adapstioon toimub erineva kiirusega
ehk mitte-teadlikult. Mõni ärritaja kutsub esile automaatse refleksi. Mõni ärritaja aga tekitab pikaajalisel toimel või selle puudumisel meeleorgani tundlikkuse muutumise. Tegemist on adaptsiooniga. Adaptsiooni bioloogiline mõte on kindlustada nõrkade, kuid eluliselt oluliste ärritajate vastuvõtt, vältida analüsaatorite kahjustusi liigintensiivsetest ärritustest ning alandada muutumatute, liigennustatavate ärritajate aistimise intensiivsust, jättes suurema tundlikkusvaru uute, veel töötlemata signaalide tarvis. Aistimine on aktiivne protsess, millest võtavad osa paljud erinevad analüsaatorid üheaegselt ja kombineeritult. Aistingu tekitab adekvaatne ärritaja, mis tähendab, et ärritajal peavad olema kindlad kvanitatiivsed ja kvalitatiivsed omadused, alles siis muundub ärrituse energia teadvuse faktiks. Aistingu teke on reflektoorne, kuna ärritajale järgneb vastureaktsioon
annaabi.ee 
