ärkas taas, sest Gorbatsov oli muutnud Liidu süsteemi inimlikumaks, võimaldanud osalist sõnavabadust. Gorbatsov aga ei näinud ette, et kui rahvast jõuga kinni ei hoita, tahetakse võõrvõimust või selle mõjusfäärist lahku lüüa. Idabloki riikides toimusid massilised rahvaliikumised aastatel 1988-1989 ning aasta 1990 lõpuks ei olnud kommunistliku reziimi ikke (Moskva võimu) alt pääsenud vaid Jugoslaavia. Jugoslaavia lagunes hiljem. Eestis saadi aru, et ka liiduvabariikidel on võimalus iseseisvuda. Tekkisid kolm põhilist liikumist: interliikumine ehk kommunistlik liikumine, perestroikapooldajate liikumine, mis taotles sotsialistlikku demokraatiat, ning rahvusliikumine ehk Eesti täieliku suveräänsuse pooldajate liikumine. 1988. Aastaks liideti viimased kaks üheks Rahvarindeks Edgar Savisaare eestvedamisel ning viidi läbi iseseisvusreferendum, ennetamaks uut liidulepingut NSVL-ga. Interliikumine jäi vähemusse ning
Loomeliitude ühisel pleenumil nõuti vabariigi üleviimist isemajandamisele, oma kodakondsuse sisseseadmist, Eesti NSV suveräänsust. 1988.aasta aprillis käidi välja idee luua Rahvarinne perestroika toetuseks. 1988.aasta aprillis toodi Tartu muinsuskaitsepäevadel avalikult välja sinimustvalge värvikombinatsioon. Gorbatsov tegi ettepneku muuta NSV Liidu põhiseadust, millega oleks kadunud liiduvabariikidel õigus Nõukogude Liidust välja astuda.Muudatuste vastu asusid allkirju korjama kõik poliitilised jõud. 1988.a võttis ENSV Ülemnõukogu vastu Eesti NSV suveräänsusdeklaratsiooni - Moskva seadused hakkasid ENSV-s kehtima alles pärast nende kinnitamist ENSV Ülemnõukogus. NSV Liidule pakuti uut liidulepingut, kuid Gorbatsov keeldus. RAHVASAADIKUTE KONGRESS. BALTI KETT NSV Liidu rahvasaadikute kongressi valimistel osutusid kõigis kolmes Balti riigis
liseerumisele, kes on valmis ekspluateerima rahvuslikke tundeid. Glasnost või- maldas kõigest avalikult kõnelda ja vene ajakirjanduses arutleti aastail 1988–1989 elavalt venelaste rõhumise üle Nõukogude Liidus, mida justkui kinnitasid majandus- teadlaste arvutused liiduvabariikidevahelise kaubavahetuse ning väliskaubanduse saldo kohta maailmaturu hindades, mis summaarselt oli Venemaa suhtes ülejäägiga ligi 31 miljardit rubla, liiduvabariikidel, v.a Turkmeenia, oli aga bilanss negatiivne. Selle kahtlase metoodikaga saadud andmestiku järgi olid Eesti ja Läti 1988. aasta saldo järgi teistele vabariikidele ning esmajoones Vene NFSV-le “võlgu” kumbki 1,3 miljardit ja Leedu 3,7 miljardit rubla.32 Neid andmeid kasutas Eestis viibides ka Gorbatšov, öeldes, et Eesti on 1,5 miljardit teistele liiduvabariikidele võlgu. Kevadeks 1991 sai Gorbatšov aru, et impeeriumi pole võimalik koos hoida, ja
Stalin. Ülesanne tal puhastada partei opositsionääridest ja määrata ametisse usaldusväärsed. Revolutsionäärid asendatakse funktsionääridega. Dets 1922 X ülevenemaaline nõukogude kongress (I üleliiduline nõukogude kongress). NSVL asutamine seal. (Vene Nõukogude Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik, Taga-Kaukaasia NFSV, Ukraina ja Valgevene NSV. Hiljem ka Usbeki, Turkmeenii ja Tadžiki NSV.) *********** 23' NSVL konstitutsioon. Liiduvabariikidel formaalselt õigus vabalt liidust välja astuda. Eristatakse üleliidulisi ja liiduvabariikide institutsioone. Kõrgeimaks riigiorganiks on kohalike nõukogude delegaatidest koosnev üleliiduline kongress, mis valib enda keskelt alalise võimuinstitutsioonina Kesktäitevkomitee. Parteid, mille tsentralistlik organisatsioon vastandub riigi detsentraliseeritud haldussüsteemile, põhiseadus ei maini. 21.01.1924 sureb Lenin, aga ennem astus välja Stalini võimutäiuse vastu.
o Oli külma sõja ajal hambutu, sest USA ja NSVL, kes olid mõlemad liikmed, vetostasid põhimõtte pärast iga vastaspoole otsuse. Ei suudetud vältda sõdu ega organiseerida kollektiivset vastupanu agressioonile. ÜRO osutus aga sobivaks kohtumispaigaks diplomaatidele ja foorumiks, kus sai kasulikult mõtteid vahetada Eesti oli Rahvasteliidu liige, kuid ei võetud ÜRO liikmeks, sest lääneriigid ei lasnud NSV liiduvabariikidel ühineda. Eesti säilitas aga koha mitmes rahvusvahelises organisatsioonis 3. Külma sõja kriisid 1950. aastatel NSVL-i ikestatud rahvad ootasid vabanemisvõimalust. Loodeti, et Lääne abiga on võimalik kommunism kukutada. Seda lootust õhutasid lääneriikide liidrite kinnitused, et kommunismi all vaevlevatel rahvastel tasub vaid hirmuvalitsuse vastu välja astuda ning neile antakse abi. USA valitsuse finantseeritud raadiojaam Ameerika
täiesti kindlalt – ja seda tunnistas hiljuti ka president V. Putin, et NSV Liitu taastada või mingit uut impeeriumit luua Venemaa ei ürita. Küll aga näitavad Moskva kõrgametnike poolt ajakirjandusele antud nopped, et Moskva üritab ümber mängida NSV Liidu lõppu ja selle juriidilisi ning geopoliitilisi järelmeid. Täpsemalt öeldes üritab Moskva propageerida Venemaad kui Nõukogude liiduvabariikide “emamaad”, kelle ees olevat NSV Liidu kokkuvarisemisel sealt lahkunud liiduvabariikidel kohustusi, mis olevat rõhuvas enamuses kahjuks senini täitmata. Nende hulgas olevat piirangud NATO ja EL-iga ühinemiseks, kaubavahetusrežiimid, vene keele staatus jne. Et seda olevat nüüd “viimane aeg” Moskval teha, siis soovib Venemaa nüüd taaslegitimeerida mõjusfäärid kui rahvusvahelist elu korraldava põhimõtte. Gruusia sõja puhul Venemaa oma mõjusfääride taastamise soovi kui sõja tegelikku ajendit küll
varem ei tulnud see kõne allagi. Tähtis on erinevate pol org-de puhul ka 1990 Vene Föderatsiooni Kommunistliku Partei loomine. Tollal näitas, et NLKP on sisemiselt lõhenenud. Vene Föder kompartei loomise taga oli Jeltsin, üldist arengut silmas pidades oli väga oluline tähis. Kindlasti oleks võinud arengud pisut teistmoodi minna 1991, kui selget lõhet komparteis poleks toimunud. Formaalselt loomise põhjus oli see, et kõigil teistel liiduvabariikidel varasemalt oli oma kommunistlik partei olemas olnud, NL suurimal liiduvabariigil oma org-i ei olnud. Leidis vastukaja ka ühiskonnas. Lõhet ei suudetud enam ületada, kompartei pos ühiskonnas nõrgenes selgelt. 3.Avalikustamise (glasnosti) poliitika Avalikustamisele rõhumine, glasnosti esile toomine pole Vene ajaloos esmakordne, olukord oli suhteliselt sarnane Krimmi sõja järgselt, kui Vene keisriks sai Aleksander II, kelle valitsemisaja