olla. Pärida ei tohiks ka 13 jutukaaslase ameti, sissetuleku ega pereelu kohta. Võiks hoiduda ka hiinlastele valusatest teemadest nagu näiteks Teine maailmasõda. Hiinas peab sõnadega ettevaaltik olema, sest seal on "vaikus kuldne". Neid, kes liiga palju räägivad peetakse lapsikuteks. Hiinas kasutatakse suhteliselt vähe füüsilist märgikeelt. Kätega vehkides kõnelemist peetakse liialdamiseks ja see tekitab üllatust, naeru ja vahel viha. Silmapilgutamist, vilistamist ja muud sarnast peetakse vulgaarseks. Viibates ja loendades tähendab väike sõrm numbrit 1 ja pöial numbrit 5 ning kõike nende vahele jäävat loendatakse alates väikesest sõrmest, kuid selle asemel, et loendades näppe püsti tõsta, tõstetakse terve käsi ja painutatakse loendades näpud alla. Hiinas on nimetissõrmega kellegi
10 abli võib olla palju tähtsam kui sõnad. Tunnetage olukorda: jaapanlased on väga intuitiivsed ja nad tabavad sel moel meie tõelisi tundeid. Zestid ja näoilmed Nii Jaapanis, Hiinas, Koreas, Tais kui ka Indoneesias kasutatakse suhteliselt vähe märgikeelt. Kui te kaldute kätega vehkides kõnelema, peate seda teadlikult maha suruma; enamaste peetakse sellist vehkimist liialdamiseks ja see tekitab üllatust, naeru ja vahel jäist uskumatust (kuid alati koos naeratusega, mis toob näole väga kummalise ilme!). Tõtt-öelda ei pruugi naer olla reaktsiooniks millelegi lääne inimese mõistes naljakale (teie naljadest ei saada alati aru). Sageli on itsitamine piinlikkuse väljendus, kui asiaadid millestki aru ei saa. Sage naeratamine aitab päeva üle elada ning kõigel meeldiva ja leebena püsida. Silmapilgutamist, vilistamist ja muud sarnast peetakse väga vulgaarseks
Rääkida ei tohiks aga poliitikast, hetke sündmustest, sest need võivad algul vastuolulised olla. Pärida ei tohiks ka jutukaaslase ameti, sissetuleku ega pereelu kohta. Võiks hoiduda ka hiinlastele valusatest teemadest nagu näiteks Teine maailmasõda. Hiinas peab sõnadega ettevaaltik olema, sest seal on "vaikus kuldne". Neid, kes liiga palju räägivad peetakse lapsikuteks. Hiinas kasutatakse suhteliselt vähe füüsilist märgikeelt. Kätega vehkides kõnelemist peetakse liialdamiseks ja see tekitab üllatust, naeru ja vahel viha. Silmapilgutamist, vilistamist ja muud sarnast peetakse vulgaarseks. Viibates ja loendades tähendab väike sõrm numbrit 1 ja pöial numbrit 5 ning kõike nende vahele jäävat loendatakse alates väikesest sõrmest, kuid selle asemel, et loendades näppe püsti tõsta, tõstetakse terve käsi ja painutatakse loendades näpud alla. Hiinas on nimetissõrmega kellegi kutsumine väga solvav, selle asemel tuleb käsi
Kivirähk püüab neid stereotüüpe paroodiaks muuta. Uue vabariigi arenedes hakkavad inimesed rääkima sellest, kui ilus elu oli nõukaajal, kui leivapäts odav oli. See on sama asi. Kivirähk kohe raamatu alguses loob sellise stereotüüpse pildi EWst. Selle pildi juurde kuuluvad ka mitmesugused ajaloolised isikud ja nende puhul samamoodi asetatakse nad neile kinnistunud olukordadesse, mida rahvas kõige enam teab. See võte, mida Kivirähk kasutab, võiks kõige lihtsamal moel nimetada liialdamiseks. See muudabki selle ajalookäsitluse nö pingevabamaks ja vabastab ta kannatuse koormast. Kaheldamatult on tegemist tõsiste sündmustega, mis tõid palju kannatusi eesti rahvale, kuid neid jutte lugedes võib nendest mingit lõbu tunda. Igaljuhul on tegemist sellise huumoritraditsiooniga, mida Eestis seni tunduvalt vähem kasutati see oli jõhkram, teravam, absurdsem, sürrealistlikum, seotud musta huumoriga.
annaabi.ee 
