Keskaja kultuurist ja olustikust
inimestele, mitte aga uhkeldava mööbli näitamiseks.
Keskaegne rõivastus paistis silma suure vaheldusrikkusega, olenevalt
kandja seisusest, elukutsest, traditsioonidest ning moest. Rõivaste
materjali, värvuse ja tegumoega rõhutati kuuluvust ühte või teise
seisusesse ning sotsiaalsesse rühma. Jalatsid tehti hästi painduvast
nahast pehme tallaga ja kitseneva pika terava ninaga.
Keskaegne inimene, kui ta polnud just fanaatiline munk või
lihtsuretaja askeet, armastas tublisti süüa. Talupoegade igapäevane toit
oli nisu- või rukkileib, hirsi- või kaerapuder, hiljem ka tatrapuder,
kodune juust ja peale rüüpamiseks kali või õlu. Leiba söödi palju.
Jõukam rahvas eelistas rüübata magusaid ja vürtsitatud veine.
Feodaalide ja linnakodanike pidusöögid kujunesid sageli
prassimisteks, kus söödi ja joodi üle igasuguse määra.
Kokkuvõte:
Raamat oli iseenesest põhjalik. Kirjeldati kõike põhjalikult. Asjad
annaabi.ee 
