Kunst reklaamis
olnud alati karm valitseja käsi ja inimesed on sellega harjunud, sest arvavad, et nii on
kõige lihtsam. Lihtne on tunnistada ka ühte ideoloogiat ja minna massiga kaasa, et mitte
repressioonide ohvriks langeda, võtta endale eeskujuks miski, mis on pugenud kogu
rahva hinge, mis on tõmmanud avalikkuse tähelepanu, et sel viisil tunnetada oma rahva
suurust ja ühtsust. ”Tööline ja kolhoositar jääb veel mitmeks põlveks sotsialismi
sümboliks, töölisrahva trofeeks, sest ta sarnaneb lihtinimesega, tööliskangelasega
nõukogude ajast, kelle õnneks on töö.
Kasutatud materjal
5
Eesti Kunstimuuseumi ajaleht „Agent”, Sirje Helme „Punaste lippude all”, nr 14, märts 2008
6
Kunstileksikon, lk 472
Harbison, Craig, „Renessansskunst põhja pool Alpe”, lk 112- 118
Ajakiri „kunst.ee”, 1/2000 Linnar Priimägi, artikkel „Vera Muhhina „Tööline ka
kolhoositar” (1936). Nõukogude kunsti esindusteos”, lk 86- 90
Ajakiri „kunst