Kaev ja pendel
Kogu seadeldis sisises läbi õhu kiikudes. Taipasin, et
inkvisitsiooni käsilased olid teada saanud, et ma olin varem kaevu märganud. Nad olidki
tahtnud, et ma sellesse kukuksin Nüüd aga ootas mind teistsugune häving.
Möödusid päevad. Pendli tera tuli aina allapoole. Lõpuks nühkis ta katki mu hõlsti riide.
Rotid olid ära söönud mu toidu. Jäin mõttesse. Järsku tekkis mul idée. Määrisin vasaku käega
sedelgavöö järelejäänud õliste ja ja vürtsiste liharaasudega kokku. Seejärel jäin liikumatult
lebama. Rotid tulid sedelgavööd närima. Vabanesin vööst, ajasin rotid minema. Pendlil õnnestus
mu nahka kaks korda riivata. Astusin kiiresti kivipõrandale. Selleks hetkeks olin vaba. Pendel
seiskus, mingi nähtamatu jõud tõmbas ta läbi lae üles. Kahtlemata valvati igat mu liigutust.
Seintele maalitud portreede silmadesse hakkas kumama sünget lõõmavat tuld. Lämmatav lõhn
täitis vangikongi. Hingeldasin. Ahmisin õhku
annaabi.ee 
