Katku levitajataks olid eelkõige rotid ja sõjamehed. Katku viimased nähud olid 1713. aastal ja sellesse suri inimesi rohkem kui sõjategevuse tõttu. Kokku põhjustas katk kuni 200 000 inimese surma. Eesti rahvastik vähenes selle järel umbes 150 000-le inimesele (umbes sama palju kui 1200. aasta paiku). See oli rahvastikukatastroof, kuigi puudutas eelkõige Lääne- ja Põhja-Eestit, kus oli lausa inimtühje piirkondi. Aastad 17101712 jäid siiski viimaseks suuremaks katkuepideemia levikuperioodiks. 16-18. sajand oli eestlaste jaoks väga raske aeg. Oli nii tõususid ja mõõnasid. Küll oli Eesti Rootsi võimu all, küll oli Eesti jaotatud mitme riigi vahel, kuid 18. sajandi lõpuks oli Eesti siiski Vene riigi võimu all. Sõdade käigus muutus Eesti rahvaarv pidevalt, olles isegi peaaegu väljasuremisohus. 18. sajandi lõpuks küündis Eesti rahvaarv aga peaaegu poole miljonini. Ka majanduse poole pealt polnud meil midagi kiita. Talupoegadele seati igasugu makse ja koormisi.
Kohvi ja teed hakati tarvitama mõisate ja linnaeestlaste eeskujul. Kohvi kalliduse tõttu lisati sellesse viljateri ja sigurit, viimast hakati sel otstarbel kasvatama. Nende küpsetamiseks ja purustamiseks tuli kasutusele nn brenner. Karskusseltsid Karskusseltsid hakkasid Eestis tekkima alates 1880 aastate lõpust. Nad said algtõuke Soomest (Eiseni vahendusel). Esimese asutas aastal 1889 Toris Jüri Tilk. Neid tekkis ka linnades (Narvas ja Pärnus). Suuremaks levikuperioodiks olid aastad 1890-93. Sajandi lõpul oli neid 50, peamiselt Lõuna-Eestis. Nende tegevusest võttis osa rohkesti naisi. Seltside sissetulekud hangiti pidude korraldamisega, kus esitati koorilaule ja orkestrimuusikat, peeti kõnesid ja ettekandeid ning lõpuks tantsiti, hiljem lisandus näitemäng. Vallakirjutaja Koos vallavalitsusega ilmus eesti kirikukülla ka uus haritlane vallakirjutaja. Vallakirjutajad moodustasid uue sotsiaalse rühma. Aastal 1881 oli neid
annaabi.ee 
