üksikisikutega Lermontovi elus. Kriitikud uskusid, et Werner põhineb Pyatigorski elanud doktoril Maieril ja Varvara Lopuhhinas Vera'il, kelle afäär Lermontoviga lõppes, kui ta abiellus mõne teise mehega. Lermontovi eakaaslased viitasid ka tema luuletustele oma argumentide toetuseks. Nad ühendasid Pechorini mõtteid paljude tundidega, mida Lermentov väljendas oma luuletades. Pechorin kajastab Lermontovi romantilisi Kaukaasia kirjeldusi ja tema vene ühiskonna kriitikat. Lermontovile ei meeldinud võrdlusi. Teises tema romaani väljaandes lisati eessõna neile ja teistele väidetele vastamiseks. Eessõna väidab ta, et Pechorin esindab pigem korrumpeerunud põlvkonda kui üksikisikut. Ta pöörab tähelepanu ka kriitikutele, kes uskusid, et romaan on ebamoraalne. Ta ütleb neile, et romaan kujutab endas üksnes oma ühiskonnas tunnistajaks olevaid puudusi ja et neid ei tohiks tõekspidamisi segi ajada.
olnud õnnelik, ema suri kui L oli 3a *ta vanema kasvatas teda ja andis talle suguvõsa nime *lapsepõlves kannatas haiguste käes *õppis esmalt prantslasest koduõpetaja juhendamisel ja hiljem Moskvas ülikooli pansionaadis *elukutselt oli ta kaadrisõjaväelane *ta oli tundlik, raske iseloomuga poiss; mitte eriti kena välimusega, kuid naiste seas populaarne *1841.a tekkis tal tüli oma kunagise õpingu- ja teenistuskaaslasega. 27. juulil 1841 toimus duell, kus Martõnov tulistas Lermontovile rindu ja tappis ta. Suri enne kui sai 27-a. *Poeemid ,,Saska", ,,Mtsõri", ,,Tamborri laekuriemand", ,,Deemon". Romaan ,,Meie aja kangelane" koosneb 4 novellist, millel on 4 erinevat mina jutustajat, kuid romaani kõigis jutustustes on 1 peategelane- Petsorin. Novellid ei ole kronoloogilises järjekorras. Neid ühendab raamjutustus Maksim Maksimõtsi oma kujutusega Petsorini isikust. Jutustused ,,Vürstitar Varja" ,,Salakauba vedajad" ,,Bela" ,,Lask". Viimane lõpetamata teos on ,,Vadim".
Lermontovi tuntuim luuletus on ,,Puri", mis ühendab kaks põhimotiivi priiuse ja vangipõlve, mässumeele ning sunnitud rahu. Selles väljendub vabadusiha ja teotahe. Mõned Lermontovi teised kuulsamad teosed on näiteks ,,Mõtisklus", ,,...le", ,,Pistoda", ,,Laul...Kalasnikovist", ,,Deemon" ja romaan ,,Meie aja kangelane". Puskini tuntumad teosed on näiteks ,,Bahtsisarai purskkaev", ,,Kaukasuse vang", ,,Mustlased" ning ,,Jevgeni Onegin". Puskini luule oli Lermontovile suureks eeskujuks ning Puskini surm oli talle suur löök. Pärast Puskini surma kirjutas ta tast luuletuse ,,Poeedi surm". See oli raevukas kuid ülistav. Luuletust ei avaldatud kunagi, kuid see levis väga kiiresti käsikirjaliselt. Viimastel aastatel duundub Lermontov realismi, kuid säilitab samas romantismi. Luules väljandub mässumeelsus ning kaasaja hukkamõist. Suur osa Lermontovi luulest on leitud pärast tema surma. Puskin ja Lermontov on tänapäevani väga armastatud
ajakirja veergudel. Järgnesid kõige viljakamad loomisaastad, hoolimata päevakava alatasa tükeldavaist seltskondlikest ja teenistuskohustustest. Luuletajal tekkis uusi tutvusi kirjandusinimeste seas, laienes tutvusringkond. Tal olid väga sõbralikud suhted ühe tuntuma noore kriitiku Vissarion Belinskiga. Kuid oma kontaktides oli Lermontov Puskinist märksa suletum ja valivam. Ta suhtus üsna põlglikult seltskonna tühimeelsesse koorekihti ning too aristokraatlik koorekiht heitis Lermontovile nagu Puskinilegi oma vaenukinda. Ühel ballil tekkis Lermontovil tüli Prantsuse saadiku Barante'i pojaga. Selle põhjused pole tänini selgunud, kuid arvatakse, et Barante flirtis daamiga, kellesse Lermontov oli armunud ja kellele ta pühendas oma parimad lembeluuletused. Keegi Puskini vaenlastest, kes "Poeedi surma" autorit ei sallinud, küttis Barante'i viha osavasti üles. Meeste vahel toimus duell, mis lõppes ohvriteta, Lermontov sai vaid kerge kriimustuse
". Üldtuntuks sai "Padaemand" (1833). Ilmusid ajaloolised jutustused "Dubrovski" (1832-1833) ja "Kapteni tütar" (1833-1836). Draamateosed: 1825 valmis kirjanikul tragöödia "Boriss Godunov". 1830 lõpetas Puskin neli väikest tragöödiat: "Mozart ja Salieri", "Ihne rüütel", "Pidu katku ajal" ja "Kivist külaline". Mihhail Lermontov(1814-1841) Vene kirjanik, vene kirjanduse lord Byron, keda on peetud dekabristide heroilise ja romantilise traditsiooni jätkajaks. Varakult kirjutama hakanud Lermontovile tõi laiema kuulsuse A. Puskini surma vapustuses kirjutatud luuletus "Poeedi surm" (1836), mis tõi kaasa luuletaja väljasaatmise Kaukaasiasse. Hilisemas loomingus domineerib Kaukaasia aines, tuntumate teoste hulka kuulub romaan "Meie aja kangelane" (1840, e k 1929). Isevalitsuse vastased meeleolud luules (nt "Head aega, kasimata Vene", 1841) vahelduvad patriootiliste ja sügavalt lüüriliste meeleoludega. Lermontovi luule mässuline paatos on
Ka tõlkimiseks valitud värssides on tusameelsed intonatsioonid. Kõige ulatuslikum eestindus neil aastail oli H. Ibseni ,,Peer Gynt" (1938). 1940. aastal pärast kodniku võimu kukutamist asus Under tõlkima Nõukogude Liidu rahvaste luulet VOKS-i poolt avaldamiseks saadetud valikust. Tõlkeid vene, gruusia, mordva ja tsetseeni-ingusi luuletajate värssidest ilmus 1940.-1941. aastal ,,Loomingus" ja ,,Viisnurgas". Peagi aga koondus Underi tähelepanu Lermontovile, kelle vabadusejanuline, jõulise rütmiga luule oli teda köitnud juba noorpõlves. Underi kõrgkvaliteedilises tõlkes ilmus 1941. aastal Lermontovi ,,Valik luuletusi", millega tähistati suure poeedi 100. surma- aastapäeva. Marie Underi viimane kodumaal ilmunud luuleraamat ,,Mureliku suuga" (1942) ilmus juba okupatsiooniaegse sõjategelikkuse süngel taustal, sisaldades värsse 1935-1942. ,,Veriseimaks raevuks" nimetab luuletaja seda aega 1943. aastal G. Suitsule pühendatud värssides
,,Poeedi surm" oli väga sümboolne see oli väga väljakutsuv tekst, see oli ühiskonnaelu järjekordne paljastamine. Kogu ühiskond ühines d'Anthésiga, kes Puskini tappis. Valitsus oli Puskini surmast väga kohkunud. Puskini surmaga kaasnesid meeleavaldused, mis hirmutasid valitsust. Arvati, et tegu oli poliitilise demonstratsiooniga. Kõik, mis oli Puskiniga seotud, suruti maha. Lermontov arreteeriti pärast luuletuse levimist. Ta pagendati selle luuletuse pärast. See tõi aga Lermontovile otsekohe populaarsust kogu Venemaal. Kõik kirjutasid seda luuletust käsitsi ümber. Puskini surm tõi ühe uue kirjaniku vene kirjandusse. Selleks ajaks oli Lermontov juba küps kirjanik. Siiski ei mõelnud ta ikka veel professionaalsest kirjanikukarjäärist. 1840. aastal avaldati ,,Lermontovi luuletused" ja romaan ,,Meie aja kangelane". Siis selgus, et Lermontov 32 on kirjanduses suurkuju
annaabi.ee 
