Lepatriinusid on viidud maailma eri piirkondadesse, et kasvatada neid kahjurputukate hävitamiseks. Lepatriinude kasutamine kahjurputukate hävitamiseks tsitruseliste kasvandustes on efektiivsem, kui mürgitamine. Lepatriinu munade arv sõltub ilmastikust ja toidurohkusest ja võib kõikuda paarisajast paari tuhandeni. Arengutsükkel kestab 4-7 nädalat. Lepatriinusid ohustavad siplegad ja ämblikud, samuti mõned linnud ja kiletiivalistest parasitoidid. Lepatriinuliike on üle 4000. Eestis elab neist üle 50 liigi . Kasuliku putukakese rahva hulgas tuntuse põhjus on tema ere värvus, mis on andnud talle ka nime: lepp tähendab vanemas eesti keeles verd. Paljude rahvaste arvates aitab lepatriinu ennustada. Tema abil on püütud ette kuulutada nii tiine ute tallede arvu, sõdade tulekut kui ka tulevase kaasa päritolu. Sandra Hints
Pea on väike ja on eesselja sees varjul. Enamasti on nad röövtoidulised. Vastsed Eelistavad lihatoitu. Pikliku keha ja pikkade jalgadega vastsed ronivad nagu valmikudki lehtedel. Nende kehal on kollakas või punakas joonis, mis on tumedal taustal nähtav. Vastsed kasvavad väga kiiresti. Peagi hakkavad nad varjulistes paikades nukkuma. Vastsed kinnituvad tagakeha viimaste lülide abil ning jäävad nukkudes allapoole rippuma. Lepatriinulased talvituva valmikutena. Levik Lepatriinuliike on üle 4000. Eestis elab üle 50 liigi. Eestis on kõige tuntum ja levinum seitsetäpp- lepatriinu, tavalised on ka viistäpp-lepatriinu ja kakstäpp-lepatriinu. Tuntus Mõnel pool on lepatriinut kasutatud rahvameditsiinis. Põhilised hädad, mille vastu lepatriinu aitama pidi, olid leetrid ning hambavalu. Paljude rahvaste arvates aitab lepatriinu ennustada. Vadja uskumuste kohaselt ei tohi lepatriinut mingil juhul tappa ning lepatriinu laskumine inimese käele tähendab suurt õnne
Mardiklaste iseloomulik tunnus on enamasti kogu tagakeha katvad jäigad ja tugevad eestiivad, millega nad kaitsevad puhkeajal lennutiibu ja tagakeha. Lendamiseks kasutavadd nad kilejaid tagatiibu. Nad võivad toituda taimedest, lagunenud orgaanilisest ainest, sõnnikust ja raipest. LEPATRIINU Lepatriinu on putukate seltsi kuuluv mardikaline. Lepatriinude kitiinkestaga kaetud keha on alt lame ning pealt kumer. Nad on kas punase-, kollase- või mustakirjud ja kuni 1 cm pikkused. Lepatriinuliike on üle 4000. Punase ja musta kombinatsioon on hoiatusvärvus, mis näitab nende mittesöödavust.Emased lepatriinud munevad väikesed munakobarad lehetäide kolooniate lähedusse, et vastsetel oleks lihtne süüa leida. Hariliku lepatriinu munadest kooruvad vastsed 58 päeva jooksul. Pärast koorumist sööb tulevane lepatriinu ära munakesta. LEPATRIINU Lepatriinu on üldjuhul röövputukas, kes toitub peamiselt väheliikuvatest seltsingulise
lepatriinu Tutvustus Lepatriinud, keda tuntakse ka kirilindude nime all, kuuluvad mardikaliste (Coleoptera) seltsi lepatriinulaste (Coccinellidae) sugukonda. Lepatriinude keha on pealt kumer, alt tasane, 1-10mm pikkune, paljudel liikidel mustakollase-või punasekirju. Paljud on punase-, kollase- või mustakirjud. Kokku on mitut masti lepatriinuliike üle 5200. Eestis elab neist 51 liiki. Lepatriinulane on üldjuhul tüüpiline röövloom, kes toitub peamiselt lehetäidest (ka kilptäidest). Lepatriinude hemolümf on mürgine, seepärast enamik putuktoidulisi loomi neid ei söö. Tavalisemaid röövtoidulisi liike on seitsetäpplepatriinu ja viistäpplepatriinu, alamaid seeni hävitablutsernitriinu. Põhitõed lepatriinust Klass: putukad Selts: mardikalised Sugukond: Coccinellidae
Vähesed liigid on ka taimetoidulised. Nende vastsed sarnanevad kartulimardikaga. Nende hemolümf on mürgine, seega enamus putuktoidulisi loomi neid ei söö. Lepatriinu vastne Lepatriinud Lepatriinulased (Coccinellidae) on putukate seltsi kuuluv mardikaliste sugukond. Lepatriinude kitiinkestaga kaetud keha on alt lame ning pealt kumer. Nad on kas punase-, kollase- või mustakirjud ja kuni 1 cm pikkused. Lepatriinuliike on üle 4000. Eestis elab neid üle 50 liigi. Eestis on kõige tuntum ja levinum seitsetäpp-lepatriinu, tavalised on ka viistäpp- lepatriinu ja kakstäpp-lepatriinu. Lepatriinu on üldjuhul röövputukas, kes toitub peamiselt väheliikuvatest seltsingulise eluviisiga lülijalgsetest, eriti lehetäidest, kilptäidest, karilistest ja võrgendilestadest. Lisaks sööb ta poilaste vastseid ja nukke, lutikate mune ja vastseid, liblikaröövikuid jne
Tavalisemaid röövtoidulisi liike on seitsetäpplepatriinu ja viistäpplepatriinu, alamaid seeni hävitablutsernitriinu. 1.1 Sugulased Lepatriinud, keda tuntakse ka kirilindude nime all, kuuluvad mardikaliste (Coleoptera) seltsi lepatriinulaste (Coccinellidae) sugukonda. Lepatriinude kitiinkestaga kaetud keha on alt lame ning pealt kumer nagu kummulikeeratud kauss. Suurimad triinud on kuni 10 mm pikkused. Paljud on punase-, kollase- või mustakirjud. Kokku on mitut masti lepatriinuliike üle 4000. Eestis elab neist 51 liiki. Kõige tuntum ja enim levinud on seitsetäpp-lepatriinu (Coccinella septempunctata), tavaline on ka viistäpp-lepatriinu (C. quinquepunctata). Lepatriinulane on üldjuhul tüüpiline röövloom, kes toitub peamiselt lehetäidest (ka kilptäidest). Seetõttu kasutatakse neid edukalt lehetäide biotõrjes. Euroopa seitsetäpp- lepatriinut on sel eesmärgil sisse viidud Põhja-Ameerikasse: ta on aplam kui sealsed triinuliigid.
annaabi.ee 
