bakterid arvestatava osa mulla nitraat- ja ammooniumlämmastikust. Leostumise seisukohalt on kõige ohtlikum, kui nitrifikatsioon toimub aktiivselt ja taimestik ei suuda tekkinud nitraatlämmastikku siduda ning samal ajal on mulla niiskus suur, st ületab väliveemahutavust, mis põhjustab gravitatsioonivee teket. Näiteks hilissügisel ja varakevadel, kui vegetatsiooniperiood on juba lõppenud või pole veel alanud, on leostumisoht eriti suur. Leostumist võib esineda ka kasvuperioodi suurte sademete korral, eriti kui on põllule antud väetiste hulk on suurem, kui taimede omastamisvõime. Leostumisoht on väike vastupidistel juhtudel, st kuival suvel, taimede aktiivsel kasvuperioodil, hästi lämmastikku omastavate kultuuride, näiteks rohumaa puhul. Puudujääki toitainete osas ei saa asendada ühegi teise agrotehnilise võttega. Üksnes
suviteravili allakülviga 2. ristik haljasväetiseks 3. kapsas/porrulauk 4. suviteravili raiheina allakülviga (allakülv haljasväetiseks); raihein valmib teraviljaga üheaegselt võib tekkida uus orashein; kui külvame põhu ja raiheina põllule sisse siis tuleb juurde ilus raiheina mass (selle eesmärgiks on saada orgaanilist ainet, teravili ei haara kogu ruumi ära ning raihein täiendab teda. Teravilja koristuse ajaks on kogu põllupind kaetud ning leostumisoht on minimaalne. Et saada lämmastikku mulda juurde tuleb teravilja järgi panna liblikõielisi sellisel juhul on süsiniku ja lämmastiku bilanss tasakaalus) 5. hernes + vahekultuur (õlirõigas) 6. porgand/sibul Maitse- ja ravimtaimed, mille kasvatamiseks makstakse mahepõllumajanduslikku tootmise toetust: aedtill, harilik hiirekõrv, kolmisruse jne. Huumusbilanss (~2-5% Eesti muldades)
annaabi.ee 
