planeetide omavahelised kaugused. Kosmiline kiirus Kosmiline kiirus on vähim algkiirus, mis tagab mingile orbiidile jõudmise. See näitab orbiidil seiskuva keha Maale kukkumise lõppkiirust. Kosmiline kiirus jaguneb esimeseks, teiseks, kolmadaks ja neljandaks. Esimene kosmiline kiirus on vähim kiirus, mille peab omandama lendav keha, et jõuda jäädavalt ringikujulisele orbiidile ümber planeedi, mille pinnalt ta oma lennuteekonda alustas. Esimene kosmiline kiirus sõltub planeedi/keha massist ja mõõtmetest. Teine kosmiline kiirus ehk paokiirus on väikseim kiirus, mis võimaldab mingi taevakeha või taevakehade süsteemi külgetõmbejõu mõjupiirkonnast lahkuda. Paokiiruse arvutamine ve on paokiirus, G on gravitatsioonikonstant, M on taevakeha mass, millelt lahkutakse ja r on kaugus taevakeha keskpunkti ja paokiiruse arvutamise punkti vahel, g on
Keeruliste magnetvälja konfiguratsioonide korral peaks see tagama osakeste hajumise ühtlaseks fooniks.[1] Kosmilised kiired on põhiliselt aatomi osad: elektronid, prootonid ja aatomi tuumad mille ümbert on kõik elektroonid lahkunud suure kiiruse (peaaegu valguse kiiruse) tõttu, millega nad läbivad Galaktikat. Kosmilised kiired on ühed vähesed otsesed näited mateeriast väljaspoolt päikesesüsteemi. Galaktika magnetväljad, päikesesüsteem ja Maa segavad kiirte lennuteekonda sedavõrd palju, et me ei suuda leida nende allikaid Galaktikast. Kui teha taevakaart kosmiliste kiirte tugevusest oleks see täiesti ühtlane. Sellepärast peamegi määrama kiirte allika kaudselt.[2] Üks kaudsetest vaatlustest mida me saame teha on kosmiliste kiirte ,,koostis". See võib öelda meile palju kiire allika ja selle teekonna kohta. Kosmiliste kiirte ,,koostis" määratleb millised fraktsioonid kiirtest on prootonid, millised heeliumi tuumad jne
annaabi.ee 
