Hans ja Grete
kasuema välkkiirelt. Vend ja õde olid taaskord üksinda jäetud. Kuid Gabriella-Gloria-Grete
rõõmustas taas oma venna taibukuse üle, kuid seekord enneaegu. Inimesed olid suures
rahapuuduses viimse kui sendi üles korjanud.
Oligi juhtunud see, mida mõlemad väga kartsid. Öösel oli linn inimestest tühi ning pealegi
olid vanemad neil rangelt keelanud võõrastega rääkida. Lapsed olid plindris. Ometigi
otsustasid nad hakata liikuma taevas liikuva vilkuva lennukitulukese järgi. ''Näed! Seal
lendab raudlind, kui me tema sihis edasi liigume võime ehk koju jõuda!'' Laste kodu asus
nimelt lennujaama lähedal. Kuid seekord läks teisiti lennuk väljus, mitte ei lennanud
koduterminali tagasi.
Tuluke viis nad linnast välja, üle põldude ja läbi metsade. Lapsed olid jõudnud suurlinna
äärde. Öö oli külm, ja nad olid näljased. Infonäljased. Nende igapäeva elust oli suure osa
hõlmanud Internet. ''Oleks ma vaid saaks korraks netis käia
annaabi.ee 
