Vaatamata operatsioonile, haigusest võitu ei saadud vaid lihtsalt pikendati tema kannatusi. Nekrassov kannatas veel kaks aastat. Sellel ajal kirjutas ta oma viimased teosed, mis olid täis sureva poeedi kurbust ja tarkust. Nikolai Nekrassov suri 8. jaanuaril 1878. aastal Peterburis. Nekrassovi matustel Novodevitsi Surnuaias, Peterburis, osalesid paljud. Fjodor Dostrojevski märkis tema kohta ära, et ta oli suurim vene luuletaja pärast Alexander Puskinit ja Mihhail Lemontovi. Tema järgi kandis nime 1963-1995 aastani Madala tänav Tallinnas. Nekrassov käsitles jõulises, rahvalaulu rütmi ja intonatsiooni järgivas luules talurahva häda ja kannatusi. Nikolai Nekrassov oli Vene kirjanik ja kriitik ning Vassarion Belinski kaastööline. Luuletajakuulsuse tõi talle 1856 Moskvas ilmunud luulekogu. Ta demokratiseesis vene luulet, nagu seda olid teinud M. Lermontov ja N. Gogol. Nikolai Nekrassovi luule temaatikas on kujutatud kõiki oma aja nähtusi ja
Talle oli oluline suhtlemine teiste üliõpilastega. Mõlemi elus oli tähtsal kohal Kaukaasia. Lermontov oli 4-aastane, kui vanaema viis ta Pjatigorskisse rahhiiti ravima. Kogu kaukaasia õhkkond ning sealsed mägirahvad jäid alatiseks tema südamesse. 1820-dal aastal saadeti Puskin lõunasse, kus ta veetis 4 aastat. Pagendusaastat kujunesid romantismi õitseajaks Puskini loomingus. Mõlemad luuletajad surid duellidel. 1841. aastal kutsus kaassõjaväelane Lemontovi duellile, kus ta sai surmavalt haavata ning suri. 1837. aastal lõpetas Puskini elu julmalt duell, kus ta püüdis end laimu ja õukonnaintriigide eest kaitsta. Puskin ja Lermontov elasid erinevatel aegadel, ning see väljendub ka nende luules. Puskini lapsepõlve jääb Venemaa suuraeg. Ülistati Venemaad. Lütseumiaeg langes kokku poliitilise kõrgperioodiga vene rahva elus. Lermontovi loometegevus langes aastaisse 1830-1840, mis on Vene ajaloos eriti pime ja umbne ajajärk
annaabi.ee 
