Üldine kunstiajalugu
saavutada meisterlikkus ka lühikese aja jooksul valminud suuremõõtmelistes sündmusi kujutavates
maaliseeriates.[4]
Eugène Delacroix viljeles ajaloo- ja maastikumaali ning portreekunsti. Delacroix püüdles poeetilise tõe
poole, selle asemel, et tabada kindlat ja spetsiifilist sündmust. Tema töödes on joovastav segu nii
sensuaalsusest kui ka julmusest.[2] Piltide temaatika allikateks oli Delacroix'l tihtipeale tema
lemmikpoeetide teosed (Goethe, Walter Scott, Byron, Victor Hugo), kuid tema eesmärgiks ei olnud
nende illustreerimine, vaid omapoolse tõlgenduse ja nägemuse edasi andmine antud ainest.[4]
Teoses ,,Vaikelu homaariga" (1827, Louvre, Pariis) on täheldatud zanri põhiolemuse ja maastikumaali
ühenduse kummalisust. Maal oli Salongis üleval ,,Sardanapaluse surmaga" samal ajal ning selle sihiks
tundub olevat vastandumine neoklassitsismi printsiipidele sotiruuduline pleed on asetatud erinevate