pudenesid põrmu (Remarque 1983: 12). Nii sattus see umbes kahekümneaastaste noormeeste põlvkond vaimselt kõige keerulisemasse olukorda. ,,Kõik vanemad inimesed on endisega kindlalt seotud, neil on naised, lapsed, elukutse ja huvid, mis on juba nii tugevad, et sõda neid puruks rebida ei saa. Meil, kahekümneaastastel, aga on ainult meie vanemad ja mõnel tütarlaps. [---] Peale selle ei olnud meil ju kuigi palju muud; natuke unistamist, mõned lemmikharrastused ja kool; kaugemale meie elu veel ei küündinud. Ja sellest ei ole midagi järele jäänud. [---] Me polnud veel juurdunud. Sõda uhtus meid ära." (Remarque 1983: 16) Sõda muserdas noorukeid ja purustas nende mõttemaailma, milles nad ei osanud mitte midagi loota. Teades, et sõjamälestused ei kao kuhugi, elasid noorsõdurid päevast päeva pinge all, kusjuures oma sõprade surma nähes ning teadmata kas ise järgmine päev elus ollakse, harjuti lõpuks kõigega ja muututi kalkideks meesteks
olulisem nende ilmalik vürstivõim kui vaimuliku ülemkarjase kohustused. Aleksander VI-t peetakse sageli kõige demoraliseerunumaks ning ilmalikku sära otsivamaks paavstiks, aga tema järglane Julius II juhtis isiklikult paavstiriigi armeesid, mille osava kasutamise tagajärjel sai Kirikuriigist üks Itaalia tugevaimaid riike. Ent Julius algatas ka väga kuluka Püha Peetruse basiilika ehitamise ega huvitunud usupoliitikast peaaegu üldse. Tema järglase Leo X lemmikharrastused olid jahilkäik, eksootiliste esemete, kunstiteoste ja loomade kogumine ning pidutsemine, mistõttu kiriku autoriteet käis üha enam alla. Reformatsiooni algusjärgus ei pidanud paavstid Martin Lutherit kuigi ohtlikuks, kuid tasapisi selgus, et uus ketserlus võidab kõikjal pinda, misjärel katoliku kiriku pead asusid oma usku kaitsma. Mõlema poole leppimatus viis aga selleni, et katoliiklus kaotas Euroopast umbes poole, peamiselt põhjapoolsed alad.
annaabi.ee 
