aastase sõnnikukoguse, ei ole sõnniku- ja virtsahoidlat vaja. Seejuures peavad sõnnikuga kokkupuutuvad konstruktsioonid vastama sõnnikuhoidlatele esitatavatele nõuetele. 6.1 Sõnnikuhoidlate ehitusnõuded Kui sõnnikuhoidla kuulub 1. jaanuaril 2002. a kasutusel olnud loomakasvatushoone juurde, kus peetakse üle kümne loomühiku loomi ja see asub nitraaditundlikul alal, peavad sõnnikuhoidlad 31. detsembriks 2008. a vastama järgmistele nõuetele: · hoidlad/rennid peavad olema lekkekindlad; · virtsa- ja vedelsõnnikuhoidlad peavad olema kaetud; · sademe- ja põhja- ega pinnavesi ei tohi valguda hoidlasse. Kui sõnnikuhoidla kuulub 1. jaanuaril 2002. a kasutusel olnud loomakasvatushoone juurde, kus peetakse üle 10 loomühiku loomi ja see asub väljaspool nitraaditundlikku ala, peavad eelpool nimetatud esimesed kaks nõuet olema täidetud 1. jaanuariks 2010. Kõik sõnnikuhoidlad peavad lekete võimalikult kiireks avastamiseks ja reostuse vältimiseks
Hoidla mahutavus sõltub loomade liigist, vanusest ja arvust, hoiustamisperioodi pikkusest, pidamistehnoloogiast, allapanu liigist, niiskusest ja kogusest, lauta tuleva reovee hulgast. Veeseaduse järgi peab laudal, kus peetakse üle 10 loomühiku loomi, olema lähtuvalt sõnnikuliigist sõnnikuhoidla või sõnniku- ja virtsahoidla, mis mahutaks vähemalt 8 kuu sõnniku- ja virtsa. Sõnnikuhoidla ja -rennid peavad olema lekkekindlad ning olema ehitatud nii, et sademed ja pinna ning põhjavesi ei valguks sõnnikuhoidlasse. Ammoniaagi lendumise vähendamiseks peab vedelsõnniku- ja virtsahoidla olema kaetud. Aunas tohib hoida vaid tahesõnnikut ning mahus, mis ei ületa ühe vegetatsiooniperioodi kasutuskogust. Maapind, millel sõnnikuaun paikneb, peab olema tasane ja suurvee eest kaitstud. Et toitaineid ei lenduks, tuleb sõnnikuaun katta vettpidava materjali või
annaabi.ee 
