3. Ajalugu: Algselt ei kasutatud leiva tegemiseks üksnes viljateri, vaid kogu rukkitaime maapealset osa. Leivateole eelnes pudrukeetmise oskus – arvatavasti olid esimesed leivakakukesed just pudrupotist üle keenud, kuumadele kividele kukkunud ning seal ära küpsenud pudrukördipallid. Jahtunult oli see kivikõva. Pehmeks ja muredaks muutus leiba alles hiljem, pärast hapendamise avastamist, mis sai alguse Egiptusemaalt, pärisorjade juurest. Sealt liikus leivateokunst edasi juutideni, sealt kreeklaste ja roomlasteni ning lõpuks otsapidi ka Euroopasse. Uus ajajärk rukkileiva arengus saabus leivaahju leiutamisega, mil rukkikäkkidest hakkasid vormuma suured kohevad leivad. Leivaahju köeti kuusepuuga, kuna andis kõige äkilisema tule. 4. Rukkileiva koostis: Rukkijahu, juuretis, vesi Valmistada juuretis, lasta juuretisel maksimum 24h hapneda rätiku all. Võtta rusikasuurune tükk
SISUKORD: Sissejuhatus .......................................................................................1 Leiva Keemiline Koostis ........................................................................1 Tootmisprotsess ...................................................................................2 Meie Koolileivast .................................................................................3 Sissejuhatus Leiba tunti väga ammu. Muistsete egiptlaste ja foiniiklaste leivateokunst läks edasi heebrealastele, sealt kreeklastele ja umbes 170 aastat enne Kr. roomlastele. Ja nii üha edasi mujale Euroopasse. Küpsetamisel kasutati odra- või nisujahu. Alles pärast nn. Suurt Rahvasterändu (IV -VII saj. p. Kr.) ilmus kasutusele rukkijahu. Ning just rukkileib muutuski kuni XVIII sajandini üldtunnustatuks. Siis aga siirdusid nii mõnedki suurrahvad saia juurde. Rukkileib on ka eestlaste jaoks aastasadade vältel olnud üks olulisemaid toiduaineid. Rukkileib on
annaabi.ee 
