Võtan hoopis leiba. (Terve tee puistab Hans maha leiva raasukesi, metsa jõudes teeb isa lõkke) HEA VANEM: Istuge siin tule ääres soojas, oodake kuni meie enda töödega valmis saame. Me tuleme teile järele. (Mõne aja möödudes) GRETE: Nad jätsid meid maha, mis me nüüd teeme? HANS (Gretele): Ma puistasin tee peale leivaraasukesi, ootame kuni kuu paistma hakkab ning lähme nende järgi koju. (Veidi hiljem asuvad lapsed teele) HANS: Oh Jumal, kõik leivaraasukesed on lindude poolt ära röövitud. GRETE: Mis nüüd küll saab? HANS: Ära muretse, Grete, küll me kuidagi kodutee üles leiame. (Lapsed ekslesid mõnda aega metsas. Lõpuks leidsid nad võõra maja) GRETE: Vaata, mis see sealt paistab, see on ju maja! HANS: Lähme vaatame lähemalt! GRETE: See on söödav! Tule, Hans, proovi! (Lapsed söövad, kuni ilmub kohale Vana Naine) VANA NAINE: Kes seal puutub minu maja aknaruute? HANS & GRETE: see on kõigest tuuleiil, mis vilistab siin!
Leivapäts asus peremehe ees või tema paremal käel ning sööjate küsimise peale lõikas ja ulatas peremees leivatükke. Mõnel pool pole peremees enne leiba lõiganud, kui kausitäis suppi oli pere peale ära söödud. Kui peremeest ei olnud või oli ta vanadusest leivalõikamiseks jõuetu, tegi seda sulane Leivaga püüti olla igati kokkuhoidlik ja see väljendub kas või selles, et söögilaualt korjati hoolega kokku kõik leivaraasukesed. Ära ei visatud ka vana ega kuivanud leiba, sellest keedeti leivasuppi. Leivaviil asendas pidulauas sageli taldrikut, kuhu sülti, liha ja teisi toite söömise ajaks peale tõsteti. Tänapäevaga võrreldes söödi sadakond aastat tagasi leiba siiski palju rohkem ja eesti talupoeg sai leivast üle poole päevasest energiavajadusest, samuti põhilise osa elutähtsatest toitainetest. Leib oli ikka veel peamine toit, aga muu toit leivakõrvane.
suurusega galaktikad peavad olema ühel ja samal arenguastmel. Mittestaatiline Universum saadakse ka kosmoloogilise printsiibi rakendamisel üldrelatiivsusteooriale. Kosmoloogilise printsiibi üks järelm on, et Universumi suurimad diskreetsed struktuurid on mehhaanilises tasakaalus. Aine homogeensus ja isotroopsus kõige suuremates mastaapides tähendaks seda, et kõige suuremad diskreetsed struktuurid on osad ühestainsast mittediskreetsest vormist, nii nagu leivaraasukesed on leiva osad. Äärmistel kosmoloogilistel kaugustel saab mehhaanilise tasakaalu omadust vaatekiirega lõikuvatel pindadel empiiriliselt kontrollida, kuid kosmoloogilise printsiibi eeldusel ei saa seda tuvastada vaatekiirega paralleelsel pinnal. Minevikus on paljud teadlased oletanud, et Universumil on hierarhiline ehitus: iga materiaalne süsteem on osa mingist kõrgemat järku süsteemist. Kui see oleks nii, siis
Selleks visati peoga jahu ahju põrandale. Leibadel lasti ahjus olenevalt pätside suurusest 2–3 tundi küpseda. 16. Leib toidulaual (küpsetas perenaine, jagas peremees) Leiba küpsetas perenaine ning lõikas ja jaotas peremees. Söögilaual seisis leib aukohal, kas peremehe ees või paremal käel. Peremees lõikas leiba sööjatele küsimise peale igaühele kääru. Hiljem võidi vajadusel ka juurde küsida. Söögilaualt korjati hoolega kokku kõik leivaraasukesed. Pudru kõrvale leiba ei söödud. Leiba anti ainult kahel söögikorral (enamasti linnupetteks ja lõunaajal). 17. Rukkijahu liigid (täisterajahu, lihtjahu, kroovjahu, püülijahu) Täisterajahu Saadakse terve koorimata tera “jämedal” jahvatamisel. Terad jahvatatakse koos kestade ja iduga. Jahvatamise käigus pole kliid teradest eraldatud. See on kõige kliirikkam jäme jahu (hallikasvalge värvusega). Kasutatakse täisteraleibade valmistamisel. Lihtjahu Kliid on eemaldamata
On teada, et näiteks Harglas olevat paljudes taludes leiva hulk piiratud. Üks perenaine polevat isegi oma pere lastele andnud kõhutäit leiba süüa, mistõttu olevat need salaja sahvrist käinud leiba varastamas. Ka mujalt on teada samalaadseid andmeid. Viru-Jaagupi kihelkonnas on lastel soovitatud süüa kaks suutäit suppi ja üks suutäis leiba (Lõoke, 1959). Leivaga püüti olla igati kokkuhoidlik ja see väljendub kas või selles, et söögilaualt korjati hoolega kokku kõik leivaraasukesed. Ära ei visatud ka vana ega kuivanud leiba, sellest keedeti leivasuppi. Leivaviil asendas pidulauas sageli taldrikut, kuhu sülti, liha ja teisi toite söömise ajaks peale tõsteti. 19. sajandi teisel poolel arvestati sulasele leiba keskmiselt kolm naela (1,2 kg) päevas, mis teeb nädala kohta 21 naela ehk 8,4 kg. Saarde kihelkonnas on arvatud, et kolmest naelast leivast päevas pole talus suurele sööjale jätkunud. Aga on
puruks ja tuul kandis laiali. Kõneldi: ,,Allatuule ei tohi süüa, ajab aganad silma", ,,Lapsed, tasa tulega, soojad leivad laudil." Aganane leib oli must ja rabe nagu turvas. Ikaldusaastail ei jätkunud isegi aganaid ja siis lisati leivaviljale sarapuuurbi, tammetõrusid, sammalt, kanarbikku ja sõnajalgu. Kevadel muutus ka niisugune leib harulduseks. [] Leivaga püüti olla igati kokkuhoidlik ja see väljendub kas või selles, et söögilaualt korjati hoolega kokku kõik leivaraasukesed. Ära ei visatud ka vana ega kuivanud leiba, sellest keedeti leivasuppi. [] 10 Pudru kõrvale leiba ei söödud. Nagu Simunas, nii hoiatati mujalgi, et ,,kes pudruga leiba sööb, satub vangi". Leiba ei võetud ka herne- ja oatoidu juurde. Kapsaste kõrvale mõnes kohas ikka anti leiba. 19. sajandi viimase veerandi alguses kevadkünni algusest kuni välitööde lõpuni anti päevas neli korda süüa
annaabi.ee 
