SOTSIAALHOOLEKANNE
aastal kohustati
kõiki kogukondi rajama just selliseid töömaju. Anti isegi õigus keelduda abist neile, kes
ei soovinud töömajadesse minna. 18. sajandi lõpus tehti humanistlikest kaalutlustest
lähtudes selles järeleandmisi ning avahoolduse osakaal kasvas. Töömajad muutusid
vaestemajadeks, kuhu tööjõulisi inimesi ei saadetud. Viimastele tuli leida tööd või anda
mõõdukat rahalist abi. Selleks töötati välja tariifid, mis baseerusid kohalikul leivahinnal
ja pere sissetulekul. See toi kaasa ühiskondlikule hoolekandele mineva raha vajaduse
kiire suurenemise, vaestemaks kasvas kiiresti üle kinnisvaraomanike taluvuse piiri.
Paljud inimesed otsustasid maa harimata jätta ainuuksi selleks, et maksust vabaneda. Asja
lahendamiseks moodustati 1817. aastal parlamendikomisjon ja 1834. aastal toimus
sotsiaalhoolekandesüsteemi reform. Võeti vastu nn uus vaesteseadus (Poor Law
Amendment Act)
annaabi.ee 
