Hirm väljendub väiksematel lastel enamasti suuremas soovis viibida vanemate lähedal, nad pelgavad lahusolekut olles mures, et vanemaga võiks midagi juhtuda -- seda eriti vanema haigestumise puhul, kui vanema vaevused meenutavad lahkunu omi. Sellisel juhul võivad lapsed ka keelduda kooli minemast. Samas võivad lapsed karta ka oma surma -- soovida, et tuled põleksid ja uksed oleks lahti, soovida magada vanemate voodis. Lisaks esinevad lastel sarnaselt vanematele ka teised tavalisemad leinareaktsioonid. Lein koolis Leinavat last tuleks toetada tema leinatöös, mille edukal läbimisel lahenevad ka leinaga kaasnevad probleemid. Läbi töötamata leinast põhjustatud probleemid võivad mõjutada lapse toimetulekut koolis pikkade aastate jooksul. Kui sureb klassikaaslane või õpetaja, võiks surnut mälestada ühiste rituaalidega (mälestuslaud, küünalde süütamine). Samas on tulnud tagasisidet, et mälestuslaud ei peaks olema liiga käidavas kohas.
Me leidsime ta voodist ja ta näol polnud mingeid märke valust.“ Võtke endale aega käe hoidmiseks, või lihtsalt kellegi kõrval istumiseks. Ärge arvake, et peate oskama midagi öelda, kui olete üritanud kedagi rahustada. Püüdke vaikust sõnaohtrusega mitte ületada. Ärge öelge kunagi: „Ma tean, mida te tunnete.“ Ka siis mitte, kui olete asjaosalisena juba sarnases olukorras olnud. Karjumine, märatsemine, kangestumine või hüsteerilised reaktsioonid on normaalsed leinareaktsioonid, mis võivad teistes asjaosalistes hirmu ja ebakindlust tekitada. Lähedaste varustamine rahustitega ei ole mõistlik abi. Leinatööd raskendatakse, sest patsiendi surma ei tajuta teadlikult ja seetõttu ei suudeta sellega ka kaua leppida. Surmast teadlikuks saamine lükatakse ajaliselt tahapoole – faasi, kui toetus lähedaste või naabrite poolt enam vahetult kättesaadavad pole. Sageli on lähedastel vajadus surnut näha. Eelnevalt tuleks laip ekstubeerida, eemaldada kanüülid
annaabi.ee 
