Ma ei saa aru miks. Me ju ei naernudki tema üle. Kõik oli jälle vaikne. Mõne aja pärast küsis issi" Lerru kuule,"."Jah" vastas Lerru. ,,Kuidas sul koolis läheb. Ah unusta ära." Me vaatasime imelikult üksteisele otsa. Lerruga loomulikult. Ning ülejäänud aeg olid ka kõik vait. Lõpuks jõudsime me pooleteist tunni pärast kohale. Mõned olid jub a kohal. Läksime laagri ülema juurde ning ütlesime, et me oleme kohal ja et me tahaks kahest tuba. Me saime mis tahtsime. Lehvitasime Lerruga minu isale ning jooksime ruttu majja. Meie toa number oli 7. See on ka minu õnnenumber. Laager oli nagu tavaliseltki, väga lahe ja isegi super lahe. Kahjuks on kõik see nüüdseks läbi. Ma ootasin juba pool tundi oma isa, aga teda ei tulnud. Lerru oli ka juba raudselt kodus ja puhkas. Lõpuks laenasin ma ühelt laagri poisilt telefoni isale helistamiseks. Issi ei võtnud vastu. Kuulsin, et metsa nurga pealt pöörab auto. Olin kindel, et see on mu isa, aga ei olnud
uni silmis. 20. august, teisipäev. Esimene matkapäev Velli Sallallaa ja Neeme vettide grupp jäid telkidega maha.Hommikul kell viis pani buss hääled sisse , see oli kui viimne käeviibe, ja me olimegi iseenda hooleks jäetud kesk Transilvaania mägesid. Hommikul tegime süüa, vaatlesime üsna elavat liiklust mägiteel , pakkisime asju,lehvitasime Velli rühmale ning hakkasime ka ise minema alla Zarnesti poole, et siis tasakesi teiselt poolt Piatra Craiului aheliku poole tõusta . Velli seltskond tuiskas edasi Fagarasi ahelikku vallutama, ent meil oli seltskonnas kuus mägedekogemuseta kaaslast ning otsustasime teha trajektoori kahe kena mäeaheliku- Piatra Craiului ja Bucegi ümber ja vahel. Künkal enne metsa tõusu
annaabi.ee 
