puude perekond. Leviala Pihlakad kasvavad kogu Euroopas ja Aasias ning PõhjaAmeerikas . Kirjeldus *Võib kasvada kuni 15 m kõrguseks *Lehed näevad välja võrdlemisi saare lehtede moodi * Lehepungad on kohevad ja karvased * Pihlakal on suuredliitlehed, mis koosnevad 11 23 lehekesest * Noored lehed on karvased, vanad lehed siledad ja paljad * Pihlakal on valged pisikesed õied, mis on koondunud suurtesse õisikutesse, mis asuvad okste otsas * Õitel on tugev eriline lõhn * Õies on emakatümbritsev õiepõhi arenenudõietupest ja õiekroonist. Tolmukaid ja emakaid on palju ning nad asuvad kolmes reas * Vili on kerajas väikeste seemnetega õun. Noorelt on
Euroopa lehtmetsades on kõige rohkem tammikuid ja pöögimetsi, vähem pärna, vahtra ja jalaka ülekaaluga metsi. Põhja-Ameerikas kasvavad pöögid, vahtrad. Heitlehelised puud, näiteks pöök, tamm ja vaher kasvavad kõige paremini seal, kus suved on soojad ja talved mitte liiga külmad. Nad kasvavad laia ribana Aasias, Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Puud ja enamik teisi taimi metsas alluvad aastarütmile. Kevadel kasvavad uued lehed, suvel taimed õitsevad ja neil tekivad uued lehepungad, sügisel valmivad seemned. Aastarütmile allub ka metsloomade elu. Parasvöötme loomastik on suhteliselt vaene, valdavalt on paikse eluviisiga metsaloomad, vähem on avamaastikuloomi. Osa loomi veedab talve talveunes. Okaspuumetsade tüüpilised loomad ja linnud on pruunkaru, põder, ilves, orav, ahm, valgejänes, kobras, laanepüü, musträhn, mänsak, käbilind. Segametsade loomastik on sarnane okasmetsade loomastikuga. Lehtmetsade levinumad loomad on Euroopas
Seal domineerivad liigid, mis suudavad üle elada talvi (mänd, nulg ja kuusk). Heitlehelised puud, näiteks pöök, tamm ja vaher kasvavad kõige paremini seal, kus suved on soojad ja talved mitte liiga külmad. Nad kasvavad laia ribana Aasias, Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Aastaajad Parasvöötmealadel on neli aastaaega. Puud ja enamik teisi taimi metsas alluvad aastarütmile. Kevadel kasvavad uued lehed, suvel taimed õitsevad ja neil tekivad uued lehepungad, sügisel valmivad seemned. Aastarütmile allub ka metsloomade elu. KEVADEL kasvavad puudele uued lehed. Paljud loomad poegivad. SUVEL õitsevad paljud metsataimed. Nende nektarist toituvad mesilased ja liblikad, kes samal ajal neid ka tolmeldavad. Pärast tolmlemist hakkavad kasvama seemned. SÜGISEL söövad paljud loomad, näiteks mägrad, mõnuga küpseid vilju, marju ja seemneid. Puud langetavad sügisel lehed. TALVEL on lehtpuud raagus ja loomade jaoks on vähe toitu
“Puu elu” Mängujuht võlub kõik mängijad puudeks, kes ei saa asukohta vahetada. Mängijad jäljendavad puu elutegevust. Mängujuhi tekst: On sügis: tuul lõõtsub ja vilistab ning rebib puudelt lehti. (mängijad õõtsutavad end tuule käes). On talv: on vaikne ja külm (mängijad seisavad ning võtavad endal ümbert kinni). Saabus kevad: päike paistab soojalt ja puud sirutavad end päikese poole. Maapind sulab ja juured ärkavad, puu mahlad hakkavad liikuma, lehepungad puhkevad. (Sirutus päikese poole ja jalaga uuristada maad, kükitada ja sirutada end pikaks, koos hoitud peopesad avanevad). “Vahtrapuu sügis” Külm näksib lehti vahtrapuult, (kikivarvul seistes näpitakse kord ühe, kord teise käega ees ülalt alla) neid keerleb, keerleb alla. (kätega ees ülalt alla spiraalikujulised liigutused) Vihm rabistab ja tõstab tuult, (käed ees ülal, sõrmede rippes liigutamine, siis käte paralleelsed lainetused ülal) uks talvele on valla
ei saa teepungad lihtsalt valmis. Siin kasvanud tee peen ja kordumatu aroom meenutab professionaalsetele degustaatoritele Muscat-marja, roose ja tsitruselisi puuvilju ning seda teed juuakse isegi Inglismaal ehedana - piimata.“(Eesti Ekspress) 5 „Valge tee tarvis korjatakse teepõõsa okste küljest ära vaid kõige ülemised ja veidi avanenud lehepungad, mis seejärel ära kuivatakse. Tänase päevani Hiinas elus püsinud traditsioon näeb ette, et valget teed korjatakse kinnastatult. Nimelt ei tohi hinnaline tee vana uskumuse kohaselt puutuda füüsiliselt kokku inimesega enne, kui seda teeb tee jooja - oma tassist teed juues. Vaid nii säilib tee vägi ja võim.“ (Eesti Ekspress) „Roheline tee saadakse teepõõsa iga oksa tipus kahest ülemisest lõpuni avanenud lehest. Seda
Kumb neist on algupärane liik, seda pole suudetud tänaseni üheselt selgitada. Hiina teepõõsa põhitaim kasvab kuni nelja meetri kõrguseks, assami tee oma pidavat, kui tal takistamatult kasvada lasta, sirguma enam kui kahekümne meetri kõrguseks. Mõlemad liigid on igihaljad ning sammasjuurega, mis võib kasvada kuni viie meetri pikkuseks. Mõlema liigi lehed on lühikeste varte ja nahkja pealispinnaga. Kujult on nad lantsetjad, elliptilised või munajad, nende serv on saagjas. Lehepungad ja noored lehed on alumiselt küljelt kaetud karvakestega ning neil on hõbedane, siidine läige. Assami tee lehed on tunduvalt suuremad kui hiina tee omad. Jasmiinitaolised õied paiknevad lehekaenlastes üksikult või mitmekesi koos. ümarad viljad kujutavad endast kolme lehvikuga kapsleid, milles on üks kuni kolm kirsikivi suurust seemet. Teepõõsas kasvab nii tasandikel kui troopilistes piirkondades kuni 200 meetri kõrgusel ja kõrgemalgi. Hiina tee on vähem tundlik kui
Lehekesed ja leheroots näärmekarvased. Lehed kuni 1 m pikad. Juglans cinerea – hall pähklipuu Lehekesi 11...19, need on piklikmunajad, peensaagjad, alt hallikad. Lehekesed ja leheroots näärmekarvased. Lehed 50...70 cm pikad. Fraxinus excelsior – harilik saar Lehed paaritusulgjad liitlehed 9...15 lehekesega, need on elliptilised, jämesaagjad, peaaegu rootsuta, lehekeste allküljel pearoo alaosas valged karvad. Saar lehtib Eestis suhteliselt hilja, lehepungad avanevad tal kolm nädalat hiljem kui arukasel. Fraxinus pennsylvanica – pensilvaania saar Lehed paaritusulgjad, 5...9 lehekesega, mis on elliptilised kuni piklikmunajad, peaaegu rootsuta või lühirootsulised, lühidalt saagja servaga. Karvad esinevad lehe pearool, lehekeste allküljel ja nende rootsudel. Syringa vulgaris – harilik sirel Lehed munajad, südaja või sirge alusega, terveservased, paljad, 5...12 cm pikad, 4...6 cm laiad. Varisevad tihti rohelistena.
hargnev tumehallide okstega tihe laiuv põõsas. Levinud on Kesk- ja Lõuna-Euroopast, Põhja- Aafrikast kuni Väike-Aasiani, kasvades valgusküllastel metsaservadel, võsastikes, kivistel nõlvadel, eelistades lubjarikkaid muldi. [9] Noored võrsed hallikad kuni pruunikad, kaetud valkjashallide viltjate hargnevate tähtkarvadega, vanemate okste koor hallikas, rõmeline. Õiepungad moodustuvad juba eelmise aasta sügisel võrsete tipus, on suured ja ümarad. Lehepungad soomusteta, koosnevad kahest mittearenenud lehekesest, varrelised, lantsetajad, võrsega rööbiti või veidi eemale hoiduvad, 0,5- 1,5 cm pikad, kaetud valkjashallide viltjate karvadega. [6, 9] Lehed paksud, munajad kuni piklikmunajad, teritunud tipuga, südaja või ümmarguse alusega, peenelt saagja servaga, 5-15 cm pikad ja 3-9 cm laiad, külgroodusid 8-13 paari. Lehed on pealt
parkides või haljasaladel. Künnapuu (Ulmus laevis Pall.) [läävis] 25-35 m kõrgune elliptilise võraga, teravnurga all ülessuunatud okstega suur puu kasvab meil looduslikult hajusalt ja väikesearvuliselt üle Eesti lehtpuu enamusega puistutes. Üldareaal Euroopast kuni Uuraliteni, kasvades jõgede ja ojade lammidel. Tüve koor hallikaspruun, õhukeste plaatidena. Võrsed peened, pruunid, karvased või paljad. Pungad tumepruuni- ja kollakaspruunikirjute soomustega, lehepungad teravkoonilised, õiepungad munajad, suuremad. Lehelaba alusel tugevasti ebasümmeetriline, leht tavaliselt pehmekarvane, sügisvärvus kollane kuni pronksjas, kuni 12 cm pikk. Vili 1-1,5 cm läbimõõdus, serv ripsmeliselt karvane. Haljastuses kasutatakse pargi- ja alleepuuna, dekoratiivne sügisese lehevärvuse tõttu. Perekond Mänd (Pínus L.) Männi perekonda kuuluvad igihaljad, ühekojalised, tuultolmlejad suured puud, harva põõsad.
eosed valmivad võsu tippu koondunud kilbikujulistel lehtedel - eospeades; *sõnajala tüüp - iseloomulik on väga erineva ehitusega suurte lehtede esinemine, eosed arenevad lehe alumisel pinnal, lehe erinevatel osadel või ainult eoseid kandvatel ja siis ka erikujulistel lehtedel. Sõnajala tüüpi taimed koosnevad varrest, mis kannab lehti ja juuri (tüvend - cormus). Vars võib olla: *pikalt roomav või roniv, lehepungad asuvad üksteisest kaugel; *lühidalt roomav, lehepungad asuvad tihedamalt; *lühike, kompaktne ja tõusev, lehepungad asuvad lähestikku; *tüvekujuline, lehed asuvad tüvekujulise varre tipus (diap). Varre noored osad on peaaegu alati kaetud soomuste või karvadega, samuti on soomuste ja karvadega kaetud ka noored lahtikeerdumata lehed. Soomused ja karvad on erinevatel liikidel erineva suuruse, kuju, ehituse ja värvusega, mis on olulisteks tunnusteks paljude liikide eristamisel.
kevadel(suvesordid) või sügisel(taliküüslauk) maha panna tütarsibulad(küüned) või sigisibulad maitsetaimena, u. 5 cm sügavusele. Saaki koristada pärast ravimtaimena, lehtede kolletumist köögiviljaaeda paljundamiseks kaevatakse rabarber varakevadel maast välja ning tükeldatakse nii, et igale tükile jääb 2 - 3 suurt lehepunga ja 1 - 2 jämedat harunevat juurt. Tükid istutatakse mulda vahedega 0,7 - 1 m nii, et lehepungad jäävad mullapinnale. Suvel tuleb põõsaid väetada ja mulda kobestada. Õiekobarad tuleks ära murda, et nad põõsast ei magustoitude koormaks. Teisest kasvuaastast alates võib valmistamiseks, rabarberilt saaki võtta. ravimtaimena, ilutaimena seemned külvatakse reaskülvis kevadel vara (apr- mai algus) või sügisel enne maa külmumist Kasutatakse nii juurikaid reavahedega 30 - 40 cm. Külvi sügavus 3 cm. kui ka lehti toidu
Künnapuu (Ulmus laevis Pall.) [läävis] 25-35 m kõrgune elliptilise võraga, teravnurga all ülessuunatud okstega suur puu kasvab meil looduslikult hajusalt ja väikesearvuliselt üle Eesti lehtpuuenamusega puistute koosseisus. Üldareaal Euroopast kuni Uuraliteni, kasvades jõgede ja ojade lammidel. Tüve koor hallikaspruun, õhukeste plaatidena. Võrsed peened, pruunid, karvased või paljad. Pungad tumepruuni- ja kollakaspruunikirjute soomustega, lehepungad teravkoonilised, õiepungad munajad, suuremad. Lehelaba alusel tugevasti ebasümmeetriline, leht tavaliselt 47 pehmekarvane, sügisvärvus kollane kuni pronksjas, kuni 12 cm pikk. Vili 1-1,5 cm läbimõõdus, serv ripsmeliselt karvane. 63. Harilik haab ja hõbehaab Harilik haab (Populus tremula L.) [trémula]
lehtpuuenamusega puistute koosseisus. Kõrgus 25...35 m. · Lehed ovaalsed, terava tipuga, üks lehe pool teisest 1...2 cm lühem, leheserv kahelisaagjas, lehelaba alumine külg pehmekarvane, külgrood hargnevad väga harva. Lehed on 5...12 cm pikad ning 3...6 cm laiad. · Võrsed peened, pruunid, karvased või paljad. Pungad tumepruuni- ja kollakaspruunikirjute soomustega, lehepungad teravkoonilised, õiepungad munajad, suuremad. · Puit väga väärtuslik: kõva sitke, väga raskesti lõhestatav. Maltspuit lai, helekollakas, ebaselgelt eristatav helehallikaspruunist lülipuidust. Varemat valmistati erinevaid vankriosi ja lookasid. Tänapäeval peamiselt mööbli valmistamiseks. 69. Harilik haab (Populus tremula) ja hõbepappel (Populus alba) Populus tremula - Harilik haab on kõige ulatuslikuma areaaliga puu maailmas, tema levila
Kevadõhtud on kaua valged, muutub sinakaks hämaruseks. Tüdruk räägib niimodi, kui õnnelik ta on, kui hea on tal vaadata seda avarat lagendikku enda ees, ja mõlteb ja räägib niimodi, et kui oleks võimalik, siis võtaks kätega põlvede ümbert kinni ja lendaks üle Venemaa avaruste. Korraks mõlteb, ja natukene muigab, sest tema hing ei tunne enma mingit tahtmist kuhugile lennata. Öösel on äike, ja kui Bolkonski sõidab mõisast ära, siis see esimene kevadine äike on need tamme lehepungad lahti löönud, vürst võtab ennast jälle tammena. See tüdruku romantiline õnnetunne pani ka teda puhkema. Blokonski otsustab astuda riigi teenistusse, mitte sõjaväelane olla, Venemaal tehakse hästi palju reforme. Unistab riigitegelase kuulsust. Natasa esimesel ballil kohtub ta ka Natasaga ja armub temasse. Küll aga tuleb sinna vahele väike episood Kuraginiga ja Natasa ütleb abielust ära. Andrei ei suuda andestada, Natasa teeb enesetapu katse. Emotsionaalselt võimsad tunded
Künnapuu (Ulmus laevis Pall.) 25-35 m kõrgune elliptilise võraga, teravnurga all ülessuunatud okstega suur puu kasvab meil looduslikult hajusalt ja väikesearvuliselt üle Eesti lehtpuuenamusega puistute koosseisus. Üldareaal Euroopast kuni Uuraliteni, kasvades jõgede ja ojade lammidel. Tüve koor hallikaspruun, õhukeste plaatidena. Võrsed peened, pruunid, karvased või paljad. Pungad tumepruuni- ja kollakaspruunikirjute soomustega, lehepungad teravkoonilised, õiepungad munajad, suuremad. Lehelaba alusel tugevasti ebasümmeetriline, leht tavaliselt pehmekarvane, sügisvärvus kollane kuni pronksjas, kuni 12 cm pikk. Vili 1-1,5 cm läbimõõdus, serv ripsmeliselt karvane. Eesti kõrgem puu kasvab Pärnumaal, Tali vallas, h = 32 m ja suurima diameetriga puu Jõgevamaal, Pala vallas, Lümati külas d = 194 cm (Relve, 2000). Haljastuses kasutatakse pargi- ja alleepuuna, dekoratiivne sügisese lehevärvuse tõttu. 63
annaabi.ee 
