lahendamisele. Haldusaktid Siseriiklikus õiguses eristatakse selgelt seadusi j nn. Administratiiveeskirju ehk halduseeskirju. Administratiiveeskirjad on õigusaktid, mida annab välja administratsioon. Neid nimetatakse tavaliselt haldusaktideks. Haldusakte võib ka liigitada materiaalseteks ja formaalseteks. Materiaalselt mõistetud haldusakti abil teostab administratsioon üht riigi põhifunktsiooni, so haldusfunktsiooni. Kuna legislatiivfunktsiooni sisuks on õigusnormide kehtestamine legislatiivaktidega, siis materiaalselt mõistetud haldusfunktsiooni teostatakse üksikaktidega (aktidega, mis ei sisalda õigusnorme). Administratsiooni põhifunktsiooniks on haldusfunktsioon, abistavad funktsioonid aga legislatiiv- ja jurisdiktsiooniline funktsioon. Formaalses mõttes on haldusaktideks kõik need aktid, mida annab administratsioon, olenemata sellest, milline on nende materiaalne sisu
Õigus on mitmetähenduslik sõna. Mandrieuroopalises õiguskultuuris räägitakse palju õigusest objektiivses tähenduses- õigusnormide kogum ehk õiguskorda tema staatikas. Õigus peab olema läbinud vastuvõtmiseks teatud kindla formaalse tee, mis on omakorda vastavate õigusnormide poolt reguleeritud. Mandrieuroopalikus õiguskultuuris positiveerivad õigus seadusandlikus protsessis.-see baseerub teatud süsteemil, aluseks on eesti riigi suveräänsus. Teostades legislatiivfunktsiooni võtavad riikide parlamendid vastu seadusi kui põhilisi õiguse allikaid, milles sisalduvad õigusnormid. Õigusest objektiivses mõttes saabki käsitleda vaid kirjapandud õiguse allikaid. Õigust võib käsitleda ka õigusena subjektiivses mõttes. Õiguse subjektiivses mõttes tähendab õigussubjektile objektiivsest õigusest tulenevalt ja kuuluvat õigustust. See tähendab seadusandja tahtest lähtuvalt ja kellegi juriidilise kohustusega garanteeritud
reegliks, siis tegu on tavaõigusega Mõlemal juhul on tegemist positiivse õiguse allikatega. Õigusakti vastuvõtnud organi sisu järgi liigitatakse õiguse allikad: 1. Legislatiivaktideks-riigi legislatiivorganipoolt vastu võetud õigusaktid 2. Haldusaktideks- vastu võetud riigi eksekutiivorgani poolt-valitsus 3. Juristiktsiooniaktideks-vastuvõetud riigi juristikatsiooniorganite poolt-kohtusüsteem Vastavalt õiguskorras omavale üledandele ja selle täitmisele: 1. Legislatiivfunktsiooni täitev õigusakt 2. Haldusfunktsiooni täitev õigusakt 3. Juristikatsiooniaktid Õigusakte võib liigitada ka materjaalselt. Saab toimuda siis kui õigusakt on funktsionaalselt määratletud. Õigusakt õigusallika tähenduses saab materiaalselt olla vaid õigusnormi sisaldav akt. Juristikatsiooniaktide kui õiguse allikate seos eesti õiguskorraga on hüptootiline. Kohtuorganite otsustega üldistatult Eestis õigust ei looda.
personaalne võimude lahusus. Traditsioonilise võimude lahususe all mõistetakse seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu lahusust. Seadusandlik võim kuulub parlamendile, täidesaatev valitsusele (ka president kuulub täidesaatva võimu harusse), kohtuvõimu teostavad kohtud. Siiski tavaliselt see lahusus ei ole täielikult absoluutne. Üks võimuharu võib teise võimuharu pädevusse kuuluvate küsimustega teatud ulatuses tegeleda. Näiteks valitsus teostab määruste andmisega ka legislatiivfunktsiooni (seadusandlikku funktsiooni). Selline valitsuse õigus peab tulenema põhiseadusest ja põhiline seadusandlik funktsioon peab jääma parlamendile. Võib olla ka vastupidi. Seadusandlikule võimule on antud mingis osas täidesaatva riigivõimu funktsioonid. Näiteks põhiseaduse § 65 punktide 7 ja 8 alusel nimetab Riigikogu Vabariigi presidendi ettepanekul ametisse Riigikohtu esimehe, Eesti Panga nõukogu esimehe, riigikontrolöri, õiguskantsleri ja kaitseväe juhataja
seadusandliku võimu poolt täidesaatvale võimule antud õigust vastu võtta üldakte . 4 Määrus on halduse üldakt, mille annab välja täidesaatev organ piiritlemata arvu juhtude reguleerimiseks, määrus on kolmandate isikute suhtes õiguslikult siduv nagu parlamendiseadus. Haldusakti teooria kohaselt on määrus secundum legem üldakt, mis peab olema kooskõlas põhiseaduse ja seadusega. Määruste kui täitevvõimu üldaktide andmine täidesaatva võimu poolt on sisuliselt legislatiivfunktsiooni teostamine, mille täidesaatvale võimule on delegeerinud seadusandja (parlament). 5 Määrusandlusõigus ehk täidesaatva võimu õigus anda määrusi mõjutab oluliselt ka võimude lahususe printsiipi, mille kohaselt seadusandlik võim kuulub Riigikogule (põhiseaduse § 59). Saksa õiguskirjanduses märgitakse: “See ei tähenda siiski selle printsiibi tegelikku rikkumist, kuna täidesaatev võim tohib seadusandlikku funktsiooni täita mitte omal initsiatiivil,
omavalitsuse õigusaktid loetakse samuti haldusaktideks; 3. JURISDIKTSIOONIAKTIDEKS - vastu võetud riigi jurisdiktsiooniorganite poolt- jurisdiktsioonilised aktid (kohtuotsused, määrused, erimäärused). Sellist liigust võib nimetada õiguse allikate formaalseks liigituseks. Kui võtta aluseks põhite, millist ülesannet õigusakti õiguskorras täidab, siis saame järgmise liigituse: 1. LEGISLATIIVFUNKTSIOONI TÄITEV ÕIGUSAKT; 2. HALDUSFUNKTSIOONI TÄITEV ÕIGUSAKT; 3. JURISDIKTSIOONILIST FUNKTISOONI TÄITEV ÕIGUSAKT; Taolist liigitust võib nimetada funktsionaalseks liigituseks. Õiguse allikate vertikaalne liigitus: 1. SEADUSED 2. SEADUSEST MADALAMAD OLEVAD ÕIGUSE ALLIKAD. Liigituse aluseks on õiguse allikate koht õiguskorras, lähtudes juriidilisest jõust. Seadused on kõrgemal kui seadlused ja määrused.
Üldaktide all mõeldakse akte, millega abstraktselt ja impersonaalselt korraldatakse õigusliku elu üldjuhtumeid. Sedaviisi Põhiseadus seadis Eesti seadusandluse tsentralistliku legislatiivsüsteemi alusele. Seadusandluse alal aktiivkodanikkond tegutses kord iseseisvalt, kord sõltuvalt. Oma võimuastme poolest aktiivkodanikkond ei erinenud Riigikogust millegagi. Nad olid normatiivselt samal tasemel. Aktiivkodanikkonna seadusandluse pädevusse ei kuulunud haldusfunktsiooni teostamine. Legislatiivfunktsiooni permanentseks teostajaks oli Riigikogu. Administratiivfunktsiooni teostas Vabariigi Valitsus, mis kollegiaalse asutisena koosnes Riigivanemast ja ministritest. Presidendi instituuti ei tuntud endiselt. Jurisdiktsioonilist funktsiooni ja ühtlasi ka kõrgemat kohtuvõimu teostas Riigikogu poolt valitavaist riigikohtunikest koosnev Riigikohus autonoomsuse põhimõttel. Kohtumõistmine rajati sõltumatuse ja monopoolsuse printsiibile.
· Professionaalsed MTÜ, SA · Mitteprofessionaalsed mitteametlik tegevus ühise eesmärgi nimel Seos avaliku sektoriga: I. Tööjõud II. Teadmised, oskused III. Maksutulu Seos ärisektoriga: I. Tööjõud II. Teadmised, oskused III. Müügitulu 1. Riik kui avaliku võimu organisatsioon Avaliku võimu organisatsioon toimib võimude lahususe alusel. Võimud, mida avalik sektor teostab jagunevad: · Seadusandlikuks o Seadusandlikku võimu e. legislatiivfunktsiooni teostab Riigikogu · Täidesaatvaks o Teostab: Vabariigi Valitsus Kohalik omavalitsus ei ole riigivõim, vaid kohalik võim Vabariigi President 2 · Kohtuvõimuks o Teostab: Kohtusüsteem rahvas legitimeerib kohtusüsteemi võimu, mis täidab õiguse mõistmisfunktsiooni 2. Riigivõimu legitimeerimise alused ja korraldus
Õigus on mitmetähenduslik sõna. Mandrieuroopalises õiguskultuuris räägitakse palju õigusest objektiivses tähenduses- õigusnormide kogum ehk õiguskorda tema staatikas. Õigus peab olema läbinud vastuvõtmiseks teatud kindla formaalse tee, mis on omakorda vastavate õigusnormide poolt reguleeritud. Mandrieuroopalikus õiguskultuuris positiveerivad õigus seadusandlikus protsessis.-see baseerub teatud süsteemil, aluseks on eesti riigi suveräänsus. Teostades legislatiivfunktsiooni võtavad riikide parlamendid vastu seadusi kui põhilisi õiguse allikaid, milles sisalduvad õigusnormid. Õigusest objektiivses mõttes saabki käsitleda vaid kirjapandud õiguse allikaid. Õigust võib käsitleda ka õigusena subjektiivses mõttes. Õiguse subjektiivses mõttes tähendab õigussubjektile objektiivsest õigusest tulenevalt ja kuuluvat õigustust. See tähendab seadusandja tahtest lähtuvalt ja kellegi juriidilise kohustusega garanteeritud
Mandrieuroopaliku õiguskultuuri silmas pidades peetakse õiguse all väga sageli silmas õigust objektiivse mõttes. Objektiivse õiguse all mõistetakse kogumit (õiguskorda tema staatikas). Et õigus kehtiks objektiivse õigusena, peab ta olema läbinud vastuvõtmiseks teatud kindla formaalse tee. See formaalne tee ise on vastave õigusnormide poolt reguleeritud. Teiste sõnadega, mandrieuroopalikus õiguskuulturis positiveeritakse õigus seadusandlikus protsessis. Teostades legislatiivfunktsiooni võtavad riikide parlamnedid vastu seadusi kui põhilisi õiguse allikaid, milles sisalduvad õigusnormid. Õigusena objektiivse mõttes saabki käsitleda vaid kirjapandud õiguse allikaid. Kuid õigust võib käsitleda ka õigusena subjektiivse mõttes. Õiguse selline mõistmine ei tähenda õiguse ja õigusnormi vahetut seost. Siin on see seos vahendatud, sest õigus subjektiivses mõttes (subjektiivne õigus) tähendab õigussubjektile objektiivsest õigusest
kirjutatud õiguseks. Õigusakti vastu võtnud organi tegevuse sisu järgi jaotuvad õiguse allikad (formaalne jaotus): 1. Legislatiivaktideks vastu võetud riigi legislatiivorganite poolt. 2. Haldusaktideks vastu võetud riigi eksekutiivorganite poolt. 3. Jurisdiktsiooniaktideks vastu võetud riigi jurisdiktsiooniorganite poolt. Õigusakti ülesande järgi õiguskorras (funktsionaalne liigitus): 1. Legislatiivfunktsiooni täitev õigusakt. 2. Haldusfunktsiooni täitev õigusakt. 3. Jurisdiktsioonilist funktsiooni täitev õigusakt. Õigusaktide materiaalne liigitus: õigusakt õiguse allika tähenduses saab materiaalselt olla vaid õigusnormi sisaldav akt. Õiguse allikate liigituse aluseks koht õiguskorras, hierarhiline iseloom (vertikaalne liigitus): 1. Seadused 2. Seadusest madalamal olevad õiguse allikad Õiguse allikate kuulumine teatud õigusvaldkonda (horisontaalne liigitus): 1
võimude lahusus. Traditsioonilise võimude lahususe all mõistetakse seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu lahusust. Seadusandlik võim kuulub parlamendile, täidesaatev valitsusele (ka president kuulub täidesaatva võimu harusse), kohtuvõimu teostavad kohtud. Siiski tavaliselt see lahusus ei ole täielikult absoluutne. Üks võimuharu võib teise võimuharu pädevusse kuuluvate küsimustega teatud ulatuses tegeleda. Näiteks valitsus teostab määruste andmisega ka legislatiivfunktsiooni (seadusandlikku funktsiooni). Selline valitsuse õigus peab tulenema põhiseadusest ja põhiline seadusandlik funktsioon peab jääma parlamendile. Võib olla ka vastupidi. Seadusandlikule võimule on antud mingis osas täidesaatva riigivõimu funktsioonid. Näiteks põhiseaduse § 65 punktide 7 ja 8 alusel nimetab Riigikogu Vabariigi presidendi ettepanekul ametisse Riigikohtu esimehe, Eesti Panga nõukogu esimehe, riigikontrolöri, õiguskantsleri ja kaitseväe juhataja või
kantselei jne. Piiratud ulatuses teostab parlament ka jurisdiktsioonilist funktsiooni. Nii saab kõrgemaid riigiametnikke kriminaalvastutusele võtta üksnes Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul. 5 Funktsioonide korraldus kehtib üldiselt ka kohtute kohta. Kohtute haldusfunktsioon piirdub vastava kohtuasutuse töö sisemise korraldusega. Eestis ei ole käesoleval ajal ühtset kohtuametkonda, seetõttu ei ole Riigikohtule antud ka näiteks määrusandlusõigust, legislatiivfunktsiooni, mille abil saaks reguleerida kõigi kohtute töö sisemist korraldust. Väide, et kohtud üldse legislatiivfunktsiooni ei teosta, ei ole päris täpne. Kohtute esimehed võivad näiteks käskkirjaga kinnitada kohtuasutuse sisekorra eeskirjad, mis ei ole midagi muud kui õigusnormide kehtestamine. Siin on tegemist nn. internse legislatiivaktiga, mille toime laieneb üksnes kohtute töötajatele, mitte väljapoole. Eesti
kantselei jne. Piiratud ulatuses teostab parlament ka jurisdiktsioonilist funktsiooni. Nii saab kõrgemaid riigiametnikke kriminaalvastutusele võtta üksnes Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul. 5 Funktsioonide korraldus kehtib üldiselt ka kohtute kohta. Kohtute haldusfunktsioon piirdub vastava kohtuasutuse töö sisemise korraldusega. Eestis ei ole käesoleval ajal ühtset kohtuametkonda, seetõttu ei ole Riigikohtule antud ka näiteks määrusandlusõigust, legislatiivfunktsiooni, mille abil saaks reguleerida kõigi kohtute töö sisemist korraldust. Väide, et kohtud üldse legislatiivfunktsiooni ei teosta, ei ole päris täpne. Kohtute esimehed võivad näiteks käskkirjaga kinnitada kohtuasutuse sisekorra eeskirjad, mis ei ole midagi muud kui õigusnormide kehtestamine. Siin on tegemist nn. internse legislatiivaktiga, mille toime laieneb üksnes kohtute töötajatele, mitte väljapoole. Eesti
Teatud juhtudel moodustab uurimiskomisjone, mis tegelevad valitsuse/ametnike probleemidega jurisdiktsiooniline funktsioon kui kõrvalfunktsioon. Kõrgemate riigiametnike vastutusele võtmiseks loa andmine (uurib kas on alust või mitte). Parlamendi haldus (näiteks Riigikogu kantselei, paberimajandus) abistav funktsioon normide andmisel. Halduse kandjad (ja organisatsioonid) põhifunktsioon on haldusfunktioon. Annavad määrusi (sisaldavad õigusnorme) legislatiivfunktsiooni abistav funktioon. Jurisdisktsiooniline funktsioon näiteks trahvid, vaided (ehitusload, parkimistrahvid), distsiplinaarmenetlus (ei ole põhieesmärk vaid vahend) Kohtud jurisdiktsiooniline funktsioon. Pretsedendiotsused kohtunikuõigus osaliselt legislatiivfunktsioon. Sekretariaat kaebuste vastuvõtmiseks. Kohtukoda ja justiitsministeerium teostavad ka kohtute haldust. Negatiivne ehk substraktsioonimeetod avalik haldus on selline riigi tegevus, mis ei ole
1. LEGISLATIIVAKTID – vastu võetud riigi legislatiivorganite poolt 2. HALDUSAKTID – vastu võetud eksekutiivorganite poolt 3. JURISDIKTSIOONIAKTID – jurisdiktsiooniorganite poolt See on formaalne jaotus. Kui võtta aluseks põhimõte, millist ülesannet õigusakt õiguskorras täidab, võib jaotada: 1. LEGISLATIIVFUNKTSIOONI TÄITEV ÕIGUSAKT 2. HALDUSFUNKTSIOONI TÄITEV ÕIGUSAKT 3. JURISDIKTSIOONILIST FUNKTSIOONI TÄITEV ÕIGUSAKT See on funktsionaalne liigitus. Kui võtta aluseks õigusaktide koht õiguskorras lähtudes juriidilisest jõust: 1. SEADUSED 2. SEADUSEST MADALAMAL OLEVAD ÕIGUSEALLIKAD
Traditsioonilise võimude lahususe all mõistetakse seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu lahusust. Seadusandlik võim kuulub parlamendile täidesaatev valitsusele (ka president kuulub täidesaatva võimu harusse) kohtuvõimu teostavad kohtud Siiski tavaliselt see lahusus ei ole täielikult absoluutne. Üks võimuharu võib teise võimuharu pädevusse kuuluvate küsimustega teatud ulatuses tegeleda. Näiteks valitsus teostab määruste andmisega ka legislatiivfunktsiooni (seadusandlikku funktsiooni). Selline valitsuse õigus peab tulenema põhiseadusest ja põhiline seadusandlik funktsioon peab jääma parlamendile. Võib olla ka vastupidi. Seadusandlikule võimule on antud mingis osas täidesaatva riigivõimu funktsioonid. Näiteks põhiseaduse § 65 punktide 7 ja 8 alusel nimetab Riigikogu Vabariigi presidendi ettepanekul ametisse Riigikohtu esimehe, Eesti Panga nõukogu esimehe,
Algselt loodi printsiip, et tagada isikute õiguste kaitse (tol ajal peamiselt monarhi eest). Tänapäeval on aga olulisem kui inimeste õiguste kaitse pädevuste jaotamise küsimus. Funktsionaalne võimude lahusus kui nende funktsioonide täideviimiseks on loodud erinevad organid, kes ei astu üle oma ettenähtud funktsioonide piiridest. Ideaalmudelis, mis pole üheski demokraatlikus riigis realiseerunud (vt ülevalpool jaotust). Reaalses elus toimub: 1. Parlament täidab legislatiivfunktsiooni kujutab endast ka parlamendi haldust, eelkõige parlamendi siseselt (parlamendi töö juhtimine, nt sekretariaat). Parlamendi tegevus: a. Seaduste ja otsuste vastuvõtmine põhifunktsioon; b. Igast presidendi, muude tähtsate ninade ametisse nimetamine see on haldusfunktsioon. Ametisse nimetamine on siiski parlamendi abifunktsioon, mis peab toetama põhifunktsiooni. c. Otseselt parlament jurisdiktsioonifunktsiooni ei täida
paindlik haldustegevus ning vältida seaduste ülekoormamist tarbetute üksikregulatsioonidega 83. Mis on delegatsiooninorm? Õiguse teooria kohaselt peab täitevvõimu üldakti andmiseks olema seaduses vastavasisuline delegatsiooni- ehk volitusnorm. Selles normis täpsustatakse akti andmiseks pädev haldusorgan ning talle antava määrusandliku volituse selge eesmärk, sisu ja ulatus. Peale selle võib seaduse delegatsioonisäte kehtestada ka muid norme täitevvõimu kohustamiseks või tema legislatiivfunktsiooni piiramiseks. Volituse eesmärgi, sisu ja ulatuse sätestamine seaduses on vajalik selleks, et igaüks saaks aru, missugust halduse üldakti tohib anda. 84. Milliste küsimuste reguleerimist ei saa Riigikogu delegeerida valitsusele? Riigikogu ei tohi volitada täitevvõimu reguleerima küsimusi, mis põhiseaduse kohaselt tuleb reguleerida seadusega (nt PS § 104 lõikes 2 ja §-s 113 ettenähtud küsimused). 85. Määruse andmise tingimused – mida tähendab, et valitsus tohib anda
(legislatiivaktid); 2) riigi täitevorganite (eksekutiivorganite) vastu võetud õigusaktid ehk haldusaktid (eksekutiivaktid) ja 3) riigi seadust rakendavate organite (jurisdiktsiooniorganite) vastu võetud rakendamisaktid (jurisdiktsiooniaktid). Kui klassifitseerimise aluseks võtta see, millist ülesannet õigusakt õiguskorras täidab, saame n-ö õiguse allika funktsionaalse jaotuse: 1) seadusandlikku funktsiooni (legislatiivfunktsiooni) täitev õigusakt; 2) haldusfunktsiooni (eksekutiivfunktsiooni) täitev õigusakt ja 3) rakendamisfunktsiooni (jurisdiktsioonilist funktsiooni) täitev õigusakt. Kui lähtuda sellest, milline on õiguse allika juriidiliselt jõust tulenev koht õiguskorra hierarhias, saame n-ö õiguse allika vertikaalse jaotuse: 1) seadused; 2) seadusest madalamal olevad õiguse allikad. Õiguse allikaid saab klassifitseerida ka nende kuulumise järgi teatud õigusvaldkonda
ainuisikulise täidesaatva riigivõimu (USA). Funktisoon: Riigipea on riigi kõrgeim ametiisik, kelle funktsiooniks on esindada riiki ja realiseerida täitevvõimu (juhtida riiki) oma pädevuse piires. Kui riigipea on monarh, siis jagab ta dualistlikus süsteemis võimu parlamendiga. Funktsioonide osas pole palju erinevusi vabariigi riigipeaga, kuid üks on päritav ja teine valitav. Pädevus: 1) Teostada piiratud ja spetsiifilist legislatiivfunktsiooni – anda dekreetseadusi; 2) Esitada valitsuse juht ja liikmed, samuti mõnedel juhtudel kõrgeima kohtu juht parlamendile kinnitamiseks; 3) Juhtida riiki erakorralises ja sõjaseisukorras; 4) Esindada riiki rahvusvaheliselt 5) Sülmida ja parafeerida rahvusvahelisis lepinguid ex officio; 6) Teostada teatud spetsiifilisi haldustoiminguid; 7) Anda armu süüdimõistetuile; 8) Juhtida riigikaitset 9) Kuulutada välja seadusi, kasutades absoluutse ja suspensiivse veto õigust;
selle seadusega reguleeritud küsimustes võib täitevvõim anda halduse üldakti. Samas ei tohi intra legem korras antud määrus väljuda volitusnormi sisaldava seaduse reguleerimiseseme raamidest." Praeter legem määrused - Vabariigi Valitsuse ja ministrite õigus anda praeter legem määrusi on vaieldav. Siiski võib Riigikohtu seisukohtadest järeldada, et teatavatel juhtudel on lubatav praeter legem määrusi anda. Tulenevalt võimude lahususe põhimõttest, mille kohaselt legislatiivfunktsiooni teostamine kuulub seadusandja pädevusse, on seaduse reguleerimiseseme raamest väljunud halduse üldakt praeter legem või contra legem määrus. Riigi põhiseadusest võib tuleneda seadusandja õigus seadusega volitada haldusorganit andma praeter legem määrust. Seadusega käsitlemata valdkonda reguleeriva määruse ehk praetar legem määruse volitusnorm peab sisaldama selget luba, et täitevvõim võib selle sätte alusel anda niisuguseid määrusi
personaalne võimude lahusus. Traditsioonilise võimude lahususe all mõistetakse seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu lahusust. Seadusandlik võim kuulub parlamendile, täidesaatev valitsusele (ka president kuulub täidesaatva võimu harusse), kohtuvõimu teostavad kohtud. Siiski tavaliselt see lahusus ei ole täielikult absoluutne. Üks võimuharu võib teise võimuharu pädevusse kuuluvate küsimustega teatud ulatuses tegeleda. Näiteks valitsus teostab määruste andmisega ka legislatiivfunktsiooni (seadusandlikku funktsiooni). Selline valitsuse õigus peab tulenema põhiseadusest ja põhiline seadusandlik funktsioon peab jääma parlamendile. Võib olla ka vastupidi. Seadusandlikule võimule on antud mingis osas täidesaatva riigivõimu funktsioonid. Näiteks põhiseaduse § 65 punktide 7 ja 8 alusel nimetab Riigikogu Vabariigi presidendi ettepanekul ametisse Riigikohtu esimehe, Eesti Panga nõukogu esimehe, riigikontrolöri, õiguskantsleri ja kaitseväe
Kaksik võim. Võim parlamendil ja teatud võim ka presidendil. Seadusandlik kuulub ikkagi parlamendile. President on täitevvõimu üks osa. Valitsuse moodustab president. Valitsusel ei ole Riigikogu ees vastutust, vaid on Presidendi ees. Presidendil on veto õigus, kuid presidendil ei ole õigust parlamenti laiali saata. (USA, Ladina-Ameerika riigid, Prantsusmaa). Presidentaalses vabariigis kuulub riigipeale nii seadusandlik kui ka täidesaatev võim. Legislatiivfunktsiooni ja jagab president konstitutsioonis fikseeritud korras parlamendiga. Prantsusmaal on rohkem kui 30 aastat presidentaalne vabariik. Konstitutsiooni kohaselt valib presidendi rahvas. President jälgib PS kinnipidamist, ta korraldab avaliku võimu korrapärast tegevust ja riigi jätkuvust (kontinuiteet). Prantsusmaa president on sõltumatuse, riigiüksuste integreerimise, ühiskondlike kokkulepete ja lepingute tagaja. Presidendil on väga laiad volitused. Ta nimetab ametisse nii peaministri
tänapäeva, vaid ka tulevikku. Need sisaldavad kui teatud plaani, tegevuskava teatud eesmärgi saavutamiseks. 4) Halduse sisuks on konkreetsete abinõude rakendamine üksikjuhtumite reguleerimisel ning kindlaksmääratud plaanide teostamine. Ajas ja ruumis kindlaksmääratud juhtum, sellega seoses konkreetsete abinõude rakendamine. Ehk avalik haldus tegeleb konkreetses ajas ja ruumis olevate juhtumitega – kindel ehitusprojekt, kindel juhtum. Legislatiivfunktsiooni teostamisel tegeletakse üldjuhtumitega (üldjuhtumite reguleerimisega). 5) Ulatusliku kontrolli olemasolu avaliku halduse üle. Siia kuuluvad nt riiklik järelevalve (halduse õiguspärasuse kontroll), teenistuslik järelevalve (kõrgemalseisvate organite ja ametnike kontroll neile alluvate ametasutuste ja avalike teenistujate tegevus, õiguspärasuse, otstarbekuse ning teenistuskohustuste täitmise üle), kohtulik kontroll
Traditsioonilise võimude lahususe all mõistetakse seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu lahusust. Seadusandlik võim kuulub parlamendile, täidesaatev valitsusele (ka president kuulub täidesaatva võimu harusse), kohtuvõimu teostavad kohtud. Siiski tavaliselt see lahusus ei ole täielikult absoluutne. Üks võimuharu võib teise võimuharu pädevusse kuuluvate küsimustega teatud ulatuses tegeleda. Näiteks valitsus teostab määruste andmisega ka legislatiivfunktsiooni (seadusandlikku funktsiooni). Selline valitsuse õigus peab tulenema põhiseadusest ja põhiline seadusandlik funktsioon peab jääma parlamendile. Võib olla ka vastupidi. Seadusandlikule võimule on antud mingis osas täidesaatva riigivõimu funktsioonid. Näiteks põhiseaduse § 65 punktide 7 ja 8 alusel nimetab Riigikogu Vabariigi presidendi ettepanekul ametisse Riigikohtu esimehe, Eesti Panga nõukogu esimehe, riigikontrolöri, õiguskantsleri ja kaitseväe juhataja
ülemääraste kuludega kui need ületavad oluliselt isikule tekitatavat kahju. Haldusakti andmata jätmist/toimingu sooritamata jätmist võib isik nõuda, kui selle andmine/sooritamine tooks kaasa tagajärje, mida ei saaks kõrvaldada hilisema vaidlustamisega. Kahju hüvitamist võib nõuda siis, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada õiguste kaitsmise või taastamisega. Määrus on halduse poolt legislatiivfunktsiooni teostamine. Määrusandlus ei ole halduse tegevuse liik rangelt vaadates. Olemuslikult ei ole see haldusfunktsiooni täitmine, vaid legislatiivfunktsioon. Määrus võib olla õigustloov akt (üldregulatsioon) või pigem halduse akt (üksikregulatsioon). Õigustloova aktiga tekitatud kahju on vaid erandlikel juhtudel hüvitatav. Üldkorraldus. Akt saab olla üldakt või üksikakt, õigustloov akt või õigust rakendav akt. Üldkorraldus on kunstilikult loodud akt, teoreetiline väljendus
parlamendiga. Funktsioonide osas pole iseenesest palju põhimõttelisi erinevusi vabariigi riigipeaga, kuid üks on päritav, teine valitav staatus. Samas kasutavad dualistlikud monarhiad Euroopas siiski veel küllalt suurt sõltumatust parlamendist, ehkki nende tegevus on tänapäeval reguleeritud põhiseaduse alusel. P. 3. PÄDEVUS Riigipea pädevuses on reeglina: 1) teostada piiratud ja spetsiifilist legislatiivfunktsiooni > dekreetseadusi andev > dekreetseadusi mitteandev 2)esitada valitsuse juhi ja liikmed, samuti mõnedel juhtudel kõrgeima kohtu koosseis kinnitamiseks parlamendile 3) tegutseda operatiivselt ja juhtida ainuisikuliselt riiki erakorralise ja sõjaseisukorra oludes, kui parlamendi ja/või valitsuse tegevus takistatud; esindada riiki rahvusvahelisel areenil, sõlmida ja parafeerida ex officio korras rahvusvahelisi lepinguid ja kokkuleppeid erivolituseta
ülemääraste kuludega kui need ületavad oluliselt isikule tekitatavat kahju. Haldusakti andmata jätmist/toimingu sooritamata jätmist võib isik nõuda, kui selle andmine/sooritamine tooks kaasa tagajärje, mida ei saaks kõrvaldada hilisema vaidlustamisega. Kahju hüvitamist võib nõuda siis, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada õiguste kaitsmise või taastamisega. Määrus on halduse poolt legislatiivfunktsiooni teostamine. Määrusandlus ei ole halduse tegevuse liik rangelt vaadates. Olemuslikult ei ole see haldusfunktsiooni täitmine, vaid legislatiivfunktsioon. Määrus võib olla õigustloov akt (üldregulatsioon) või pigem halduse akt (üksikregulatsioon). Õigustloova aktiga tekitatud kahju on vaid erandlikel juhtudel hüvitatav. Üldkorraldus. Akt saab olla üldakt või üksikakt, õigustloov akt või õigust rakendav akt. Üldkorraldus on kunstilikult loodud akt, teoreetiline väljendus
Ülipositiivse õigusega võiks olla see kooskõlas. , arvestab nii loomuõigusega ja õiguspositivismiga. 343. Milline on õiguse allikate formaalne jaotus ja funktsionaalne liigitus? Õiguse allikate formaalne jaotus: 1. Legislatiivaktideks- vastu võetud riigi legislatiivorganite poolt. 2. Haldusaktideks- vastu võetud riigi eksekutiivorganite poolt. 3. Jurisdiktsiooniaktideks- vastu võetud riigi juristiktsiooniorganite poolt. Funktsionaalne liigitus: 1. Legislatiivfunktsiooni täitev õigusakt. 2. Haldusfunktsiooni täitev õigusakt. 3. Jurisdiktsioonilist funktsiooni täitev õigusakt. 344. Mida tähendavad mõisted: generaaldelegatsioon; spetsiaaldelegatsioon; intra legem määrused; praeter legem määrused; contra legem määrused? Generaaldelegatsioon kujutab endast tavaliselt pôhiseaduses sätestatud kestvat volitust määrusandluses. Spetsiaaldelegatsioon on ühekordne, seaduses sisalduv volitus. Määrusandluse mahu alusel eristatakse: 1
personaalne võimude lahusus. Traditsioonilise võimude lahususe all mõistetakse seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu lahusust. Seadusandlik võim kuulub parlamendile, täidesaatev valitsusele (ka president kuulub täidesaatva võimu harusse), kohtuvõimu teostavad kohtud. Siiski tavaliselt see lahusus ei ole täielikult absoluutne. Üks võimuharu võib teise võimuharu pädevusse kuuluvate küsimustega teatud ulatuses tegeleda. Näiteks valitsus teostab määruste andmisega ka legislatiivfunktsiooni (seadusandlikku funktsiooni). Selline valitsuse õigus peab tulenema põhiseadusest ja põhiline seadusandlik funktsioon peab jääma parlamendile. Võib olla ka vastupidi. Seadusandlikule võimule on antud mingis osas täidesaatva riigivõimu funktsioonid. Näiteks põhiseaduse § 65 punktide 7 ja 8 alusel nimetab Riigikogu Vabariigi presidendi ettepanekul ametisse Riigikohtu esimehe, Eesti Panga nõukogu esimehe, riigikontrolöri, õiguskantsleri ja kaitseväe juhataja või ülemjuhataja;
Kui võtta aluseks õigusakti vastuvõtnud organi tegevuse sisu, siis jaotuvad õiguse allikad: 1.LEGISLATIIVAKTIDEKS – vastu võetud riigi legislatiivorganite poolt; seadusandlus, seadusandlik võim – legislature. HALDUSAKTIDEKS – vastu võetud riigi jurisdiktsiooniorganite poolt; See on õiguse allikate formaalne jaotus. Kui võtta aluseks, millist ülesannet õigusakt õiguskorras täidab, siis saame järgmise liigituse: 1. LEGISLATIIVFUNKTSIOONI TÄITEV ÕIGUSAKT 2. HALDUSFUNKTSIOONI TÄITEV ÕIGUSAKT 3. JURISDIKTSIOONILIST FUNKTSIOONI TÄITEV ÕIGUSAKT jurisdiktsioon - õiguse-, kohtumõistmine; võimkond See on õiguse allikate funktsionaalne liigituseks. 353. Mida tähendavad mõisted: generaaldelegatsioon; spetsiaal-delegatsioon; intra legem määrused; praeter legem määrused; contra legem määrused? Õigusteoorias on tuntud 2 volituste liiki: 1 generaaldelegatsioon; spetsiaaldelegatsioon
Ülipositiivse õigusega võiks olla see kooskõlas. , arvestab nii loomuõigusega ja õiguspositivismiga 357. Milline on õiguse allikate formaalne jaotus ja funktsionaalne liigitus? Õiguse allikate formaalne jaotus: 1. Legislatiivaktideks- vastu võetud riigi legislatiivorganite poolt. 2. Haldusaktideks- vastu võetud riigi eksekutiivorganite poolt. 3. Jurisdiktsiooniaktideks- vastu võetud riigi juristiktsiooniorganite poolt. Funktsionaalne liigitus: 1. Legislatiivfunktsiooni täitev õigusakt. 2. Haldusfunktsiooni täitev õigusakt. 3. Jurisdiktsioonilist funktsiooni täitev õigusakt 358. Mida tähendavad mõisted: generaaldelegatsioon; spetsiaal-delegatsioon; intra legem määrused; praeter legem määrused; contra legem määrused? Generaaldelegatsioon kujutab endast tavaliselt pôhiseaduses sätestatud kestvat volitust määrusandluses. Spetsiaaldelegatsioon on ühekordne, seaduses sisalduv volitus
annaabi.ee 
