üldtunnustatud põhimõtted ja normid. Seaduseks PS § 2 mõttes on siis põhiseadus, põhiseaduse alusel vastu võetud muud seadused ning seaduses sisalduva delegatsiooninormi alusel vastu võetud seadusest madalamal seisvad õigusaktid (määrused, normatiivse tähendusega põhikirjad ja juhised jne). PS § 3 alusel on tsiviilõiguse allikaks ka rahvusvahelise õiguse normid ja üldtunnustatud põhimõtted. Õiguse allikaks on õigustloov akt ehk üldakt, mille legaaldefinitsiooni saab tuletada PS § 139 alusel, mis eristab õigustloovat akti ja individuaalakti selle alusel, et õigustloov akt on allutatud põhiseaduslikkuse kontrollile ja sisaldab üldkohustuslike norme. Individuaalne akt võetakse vastu õigustloovate aktide alusel ega sisalda üldkohustuslike norme. Seaduses selle legaaldefinitsiooni antud ei ole. TsÜS § 2 komm 3.1. Tähtsamateks tsiviilõiguse allikateks on valdavalt seadused:
materjalide vahetamine või muu abistamine on keelatud ning keelu rikkumise või põhjendatud kahtluse korral kõrvaldatakse üliõpilased kontrolltöölt. Kui on küsimusi, siis peab ta küsima kontrolltööd korraldava isiku käest. 1. Selgita järgnevalt kolme mõistet. Iga mõiste juures hinda, kas toodud näites on tegemist küsitud mõistega või selgita mõistet küsimuses toodud näite varal. Legaaldefinitsiooni olemasolu korral viita korrektselt õigusakti sättele või kohtulahendile ära kirjuta sätte teksti ümber. Vasta oma sõnadega ning demonstreeri oskust seostada mõistet teiste mõistete või instituudiga. 1) Kalev Suur õpib Koosseisuväline teenistuja on ajutiselt teenistusse võetud ametnik vanglaametnikuks ning on võetud või abiteenistuja. Kalev Suur võeti teenistusse inspektor-kontaktisiku ettevalmistusteenistusse. Pärast 5.
Kaasaaitamiskohustus Essee Thea Rehepapp FS090 Kaasaaitamiskohustuse legaaldefinitsiooni võib leida maksukorralduse seaduse (MKS) 5. peatükist. MKS § 56 lg 1 sätestab, et maksukohustuslane on kohustatud maksuhaldurile teatama kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust. MKS § 58 kohaselt peab maksukohustuslane kaasaaitamiskohustuse tõttu säilitama maksustamise seisukohast tähendust omavaid dokumente. MKS § 62 lg 1 kohaselt on maksuhalduril õigus nõuda
Haldusmenetluse põhieesmärk on kaitsta kodanikke võimu omavooli eest, loetakse haldusmenetluseks vaid see osa riigi tegevusets, mis ka kodanikke puudutab. Haldusmenetluseks ei ole asutuste sisemine asjaajamine (nt ülemuse korraldused alluvatele). Seevastu avaliku teenistuse raamesantavad käskkirjad ametniku teenistusse võtmiseks ja teenistusest vabastamiseks, palga määramiseks jms puudutavad juba ametnikku kui erilises seisundis eraisikut ja kujutavad endast samuti haldusmenetlust. Legaaldefinitsiooni kohaselt on haldusmenetluseks vaid haldusorgani tegevus haldusotsuste tgemisel, sest haldusorgan on haldusmenetluse läbiviijaks. 2.1 Menetluse algus Haldusmenetlus võib alata kahel moel: - haldusotsuse tegemisest huvitatud isiku taotusel; - asutuse initsiatiivil menetluse algushetkeks loetakse esimest menetlustoimingut, enamasti on selleks puudutatud isikute tedvitamine menetluse algatamisest.
asetus. Süstemaatiline tõlgendamine. Õigusakti säte moodustab osa kõigi õigusaktide sätete terviklikust süsteemist. Süstemaatilise tõlgendamise kähtekohaks on konkreetse sätte ja teiste sätete vahel olevate seoste hindamine ja selle põhjal õigusnormi tuletamine. *sätte paiknemine õigusaktis *viited, kitsendavad ja laiendavad normid *üld -ja erinormi suhted jms vastuolude kõrvaldamine *sätte ja legaaldefinitsiooni suhe. Eesmärgipärane ehk teleoloogiline tõlgendamine on tõlgendamisviis, mis lähtub õigusakti eesmärgist või ülesandest kehtivas õiguskorras nii nagu ratsionaalne ja objektiivne seadusandja võiks seada soovida seaduse rakendamise hetkel. Ajalooline tõlgendamine on tõlgendamismeetod, mis lähtub õigusakti vastuvõtnud seadusandja eesmärkidest ja kavatsustest õigusakti koostamise ja vastuvõtmise ajal. SEADUSLÜNK
Tegu on iga süüteokoosseisu põhiosa ning jaguneb tegevuseks või tegevusetuseks. Reeglina on karistatav tegevus; tegevusetus on erand, millel on tegevusdeliktist erinevad dogmaatilised alused. Teo juurde kuuluvad selle välised asjaolud ehk teo modaliteedid, mis kirjeldavad olukorda, milles leiab aset koosseisupärane tegu ( aeg, koht, vahend jms). Teoobjekt on välismaailma osa , mille vastu on tegu suunatud ( konkreetne isik, asi jms).11 Karistusseadustikus ei oe toodud tegevuse legaaldefinitsiooni, kuid tegevuse sisu mõistmise seisukohalt on see siiski vajalik.Tegevus on aktiivne käitumine, mis tihti koosneb reast üksikaktidest.12 Lisaks sellele võib tegevust vaadata, kui inimese tahtest kantud käitumisakti, mille tagajärjel tekivad muutused välismaailmas. 10 J. Sootak, P. Pikamäe, Karisusseadustik kommentaar, Tallinn, Juura, Õigusteabe AS2002, lk, 88 11 M. Ernits, P. Pikamäe, E. Samson, J. Sootak, Karistusseadustiku üldosa eelnõu, Juura Õigusteabe
lepingu, üksikkorralduse või muu aluse. Tegevus hõlmab nii aktiivset tegevust kui ka tegevusetust, sh viivitust. Tegevusetusega tekitatud kahju tuleb hüvitada, kui haldusakt on jäetud õigel ajal andmata või toiming sooritamata ning sellega on rikutud isiku õigusi. NÄIDE: Isik esitab taotluse tegevusloa saamiseks, õiguslik alus loa andmiseks on olemas, kuid amet viivitab otsuse tegemisega ning selle tulemusel tekib ettevõtjal kahju. 3) on tekkinud kahju; Kahju legaaldefinitsiooni ei ole sätestatud võlaõigusseaduses ega mujal. Tallinna Halduskohtu antud definitsioon: kahjuna saab käsitleda seadusega kaitstavate õigushüvede väärtuse vähenemist, millel on kannatanu suhtes negatiivne iseloom ning mida on võimalik hinnata ja hüvitada (TlnHKo 16.08.2006 haldusasjas nr 3-05-503). Kahju on iga kaotus, mida isik kannab mingi hüve (tervis, kehaline puutumatus, au, väärikus) või vara suhtes. RVastS näeb ette:
Õiguse üldaktidel on formaalselt mõistetud õiguse allikana esmane tähendus. Doktriinid n teisejärgulised – seadusõigusel põhinev õiguskord. See põhineb ühiskonna õigustlooval tahtel. 3.1 Õigustloov akt § 139 – „õigustloov akt” e normatiivakt jne. Õigustloova aktina tuleb käsitleda just õiguse üldakti, s.o õigusakti, mis sisaldab õigusnorme (üldnorme) – norme, mis loovad juriidilisi õigusi ja kohustusi impersonaalselt. Objektiivses õiguses õigustloova akti legaaldefinitsiooni ei ole. Riigikogu juhatuse eeskirjad määratlevad selle idem per idem abil (tautoloogiliselt), laiendavad selle tähenduse kõigile muudele õigusaktidele. Samas ei ole Riigikogu juhatuse otsus siduv teiste riigiorganite tegevusele õigustloovate aktide väljaandmisel ja vastuvõtmisel. Puudus on see, et ei tehta vahet normi sisaldaval ja normi alusel väljaantud õigusakti vahel. Nii minnakse vastuollu õigusteoreetilise seisukohaga: individuaalne juriidiline akt on küll
Omavalitsuse põhimõtteks on kaalutlus, et kohustused, millest mõni inimringkond on rohkem huvitatud kui riigi tsentralistlik ametkond, selle ringkonna poolt ka paremini täidetakse kui riigi organite poolt. Iga omavalitsuse kui teatud avalik-õigusliku korporatsiooni liige saab vahetult osaleda selle omvalitsuse valdkonna kujundamisel. 12. Kohaliku omavalitsuse mõiste. PS ei sisalda KOV legaaldefinitsiooni. EKOH art 3: KOV tähendab kohalike võimuorganite õigust ja võimet seaduse piires ja kohalike elanike huvides korraldada ja juhtida valdavat osa nende vastutusalasse kuuluvast ühiskonnaelust. KOKS 2 antud KOV mõitse vastab EKOH s toodud mõistele: 1. KOV on põhiseaduses sätestatud omavalitsusüksuse-valla või linna- demokraatlikult moodustatud võimuorganite õigus, võime ja kohustus seaduste alusel iseseisvalt
a) Füüsiline isik b) Tarbimishüve hankimine väljaspool majandus- või kutsetegevust füüsilise isikuna c) Tarbimishüve kasutamine erasfääris s.t. oma kodumajapidamise vajadusteks. *Tarbija kui füüsiline isik Tarbijaks on Eesti õiguse kohaselt ainult füüsiline isik. Seega ei ole tarbijaks ükski eraõiguslik ega avalik-õiguslik juriidiline isik mistahes vormis. Üldreeglina saab legaaldefinitsiooni alusel kaitset iga tarbija tunnustega isik, kelle omanduses või kasutuses on kauplejalt saadud kaup ja selle hankimist tõendav dokument (mis toimib nagu esitajaväärtpaber). Siiski on mõnikord kaitstavate isikute ring piiratud nimeliselt konkreetse subjektiga. *Tarbimishüve hankimine eraisikuna TKS tarbija definitsiooni kohaselt on tarbija selline füüsiline isik, kes omandab või kasutab kaupa või teenust eesmärgil, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega. Siit
2. Avalikku õigusesse kuuluvad. Õiguse allikana tuleks mõista neid õigustloovaid akte, mis objekteerivad ühiskonnast tuleneva tahte. Tegu on õigusnorme sisaldavate õigusaktidega. 2.3. Õiguse allikad Eesti õiguskorras Kontinentaalses õigussüsteemis on õiguse üldaktidel formaalselt mõistetud õiguse allikana esmane tähendus. Eesti puhul tegemist seadusõigusel põhineva õiguskorraga, mis tugineb ühiskonna õigustlooval tahtel. Objektiivsest õigusest õigustloova akti legaaldefinitsiooni ei leia. Puudus seisneb selles, et ei tehta vahet normi sisaldava ja normi alusel väljaantud õigusakti vahel. Nii on mindud vastuollu üldtunnustatud õigusteoreetilise seisukohga individuaane juriidiline akt on küll õigusakt, kuid võrreldes õigustloova aktiga ei sisalda ta ise õigusnormi. 2.4. Seadus PS § 65 järgi kuulub seadusandlik võim Riigikogule, 105 järgi on seaduse vastuvõtmine võimalik ka rahvahääletusel
Sellisel juhul vastutab iga kinnisasi kogu hüpoteegiga tagatud nõude eest. Ühishüpoteegiga kaasneb solidaarvastutus. Kohtulik hüpoteek Selle hüpoteegi võib seada kohus, et tagada sellega hagi (kohtuotsuse alusel rahuldatud nõue). Kohtulik hüpoteek seatakse enne kohtuotsuse tegemist. Kohtulikku hüpoteeki ei saa sisse kanda juhul, kui kinnistustaamatus on keelumärge. PEREKONNAÕIGUS Mis on perekond ? Perekonnaseadusest mingisugust legaaldefinitsiooni ei tulene. § 27. Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all. Abikaasad on võrdõiguslikud. Vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. Seadus sätestab vanemate ja laste kaitse. Perekond on kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. Perekond rohkem sotsioloogiline. Perekond on vanemate (enamasti abikaasade) ja nendega koos elavate laste, laiemalt
konsultatsioonid inkassofirmade esindajatega tõid esile, et kiirlaenuettevõtted eelistavad tarbida pigem väiksemate või omaenda kontserni kuuluvate inkassofirmade teenuseid7, seega üksnes kümne suurima inkassofirmaga piirdumine ei annaks olukorrast piisavat ülevaadet. Kuna ettevõtetel tekkis raskusi „kiirlaenu-tüüpi nõuete“ määratlemisel oma portfellis ja kiirlaenu kohta ei eksisteeri ammendavat legaaldefinitsiooni, piirduti küsimusega nõuete olemasolu kohta, mille omanikuks on kümme suurimat kiirlaenu-firmat.8 Allolev tabel esitab saadud vastuseid9: 7 Lindorff Eesti AS: „Võla sissenõudmise vähene reguleeritus ning ettevõtetele litsentseerimise nõuete puudumine võimaldab kiirlaenufirmade omanikeringiga seotud ettevõtetel nõuda kiirlaenuvõlgnikelt ebamõistlikke sissenõudmiskulusid, mis omakorda suurendab kiirlaenuvõlgniku võlakoormust.“ 8
otsust, mis määrab üksikjuhtudel alamatele ära, mis peab nende jaoks õige olema. Saksa haldusõigusteadus ja praktika on põhiliselt lähtunud tema antud haldusakti mõiste määratlusest: haldusakt on iga korraldus, otsus või muu pretseptiivne abinõu, mida ametiasutus võtab tarvitusele üksikjuhtumi reguleerimiseks avaliku õiguse valdkonnas ja mille vahetu õigustoime on suunatud välja. Eesti õiguskorras ei ole antud materiaalselt mõistetud haldusakti legaaldefinitsiooni. Seepärast põhineb järgnev haldusakti tunnuste analüüs kontinentaalses õigussüsteemis aktsepteeritud käsitlusel. Haldusakti tunnused on: tal on regulatiivne iseloom. Reguleerimine on õiguslikult siduv korraldus, tahteavalduse või tahteavalduste selgitus, mis on suunatud õiguslike tagajärgede saavutamisele (tegevusetus pole haldusakt, haldusaktiks on aga haldusakti andmisest keeldumine)
Seaduseks PS § 2 mõttes on siis põhiseadus, põhiseaduse alusel vastu võetud muud seadused ning seaduses sisalduva delegatsiooninormi alusel vastu võetud seadusest madalamal seisvad õigusaktid (määrused, normatiivse tähendusega põhikirjad ja juhised jne). PS § 3 alusel on tsiviilõiguse allikaks ka rahvusvahelise õiguse normid ja üldtunnustatud põhimõtted. Õiguse allikaks on õigustloov akt ehk üldakt, mille legaaldefinitsiooni saab tuletada PS § 139 alusel, mis eristab õigustloovat akti ja individuaalakti selle alusel, et õigustloov akt on allutatud põhiseaduslikkuse kontrollile ja sisaldab üldkohustuslike norme. Individuaalne akt võetakse vastu õigustloovate aktide alusel ega sisalda üldkohustuslike norme. Seaduses selle legaaldefinitsiooni antud ei ole. TsÜS § 2 komm 3.1. Tähtsamateks tsiviilõiguse allikateks on valdavalt seadused:
Lepingu ülesütlemine on oma olemuselt, nii nagu seda on lepingust taganemise õigus, lepingulise võlasuhte lõpetamisele suunatud kujundusõigus. Vastupidiselt lepingust taganemisele ei too aga lepingu ülesütlemine kaasa lepingu tagasitäitmist ning juba üleantu tagastamise - või väljaandmiskohustuse tekkimist. Tulenevalt võlaõigusseadusest on lepingu ülesütlemine kui lepingu lõpetamise viis kohaldatav kestvuslepingutes. Võlaõigusseaduse § 195 lg-s 3 antud kestvuslepingute legaaldefinitsiooni järgi on need lepingud, mis on suunatud püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele. Kestvuslepinguid, mis on sõlmitud tähtajatult. TARBIJALEPINGUTEST TAGANEMINE VÕI ÜLESÜTLEMINE Tarbija võib lepingust taganeda vastava taganemisavaldusega. Seadus lepingust taganemisavaldusele kohustuslikku vorminõuet ei kehtesta. (pooled võivad kindla vormi kokku leppida §11) Kuid tarbija taganemisavalduseks loetakse ka asja ärasaatmist taganemiseks
väljaandmiskohustuse tekkimist. Seega on lepingu ülesütlemise toime suunatud peamiselt tulevikku. Lepingu lõpetamisel ülesütlemisega peavad lepingupooled tagastama üksnes lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta juba ette üleantu (VÕS § 195 lg 5). 50 Tulenevalt võlaõigusseadusest on lepingu ülesütlemine kui lepingu lõpetamise viis kohaldatav kestvuslepingutes. Võlaõigusseaduse § 195 lg-s 3 antud kestvuslepingute legaaldefinitsiooni järgi on need lepingud, mis on suunatud püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele. Ülesütlemine kui lepingu lõpetamise viis sobib eelkõige lepingutele, mille täitmine toimub püsiva kohustusena mingi pikema ajavahemiku jooksul ning mille puhul olemuslikult ei ole võimalik tagasitäitmine. Lepingu ülesütlemise liike eristatakse sõltuvalt sellest, kas leping on sõlmitud määratud tähtajaga või määramata tähtajaga
väljaandmiskohustuse tekkimist. Seega on lepingu ülesütlemise toime suunatud peamiselt tulevikku. Lepingu lõpetamisel ülesütlemisega peavad lepingupooled tagastama üksnes lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta juba ette üleantu (VÕS § 195 lg 5). 50 Tulenevalt võlaõigusseadusest on lepingu ülesütlemine kui lepingu lõpetamise viis kohaldatav kestvuslepingutes. Võlaõigusseaduse § 195 lg-s 3 antud kestvuslepingute legaaldefinitsiooni järgi on need lepingud, mis on suunatud püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele. Ülesütlemine kui lepingu lõpetamise viis sobib eelkõige lepingutele, mille täitmine toimub püsiva kohustusena mingi pikema ajavahemiku jooksul ning mille puhul olemuslikult ei ole võimalik tagasitäitmine. Lepingu ülesütlemise liike eristatakse sõltuvalt sellest, kas leping on sõlmitud määratud tähtajaga või määramata tähtajaga
Kodifitseerimisel kooskõlastatakse süsteemselt ja sünteesivalt nt vastava õigusharu seni eri aegadel ja eri seadustes (võimalik ka lisaks teistes õigustloovates aktides) laialipaisatud õigusnormid, kõrvaldatakse nende vasturääkivused (vastuolud ehk normikollisioonid), reguleeritakse täiendavalt üksikute õigusnormide senised lüngad, vajadusel täiendatakse terviklikku kogumit uute aluseid (juhtusid) või korda reguleerivate või mõistet avavate (legaaldefinitsiooni sätestavate) õigusnormidega, kõrvaldatakse osalised või täielikud kordused ning uut lõpptulemit redigeeritakse normitehniliselt. Kodifitseerimise käigus on tavaline, et paljud reguleerimist vajavad probleemid kui ka kohtupraktika ning muu rakenduspraktika töötatakse läbi ja üldistatakse õigusteoreetilisest aspektist, kasutades vastavat metodoloogiat ja meetodeid. Kuna õigusharu sellise kodifitseerimise tulemuseks on uus õigustloov akt, millel on seaduse jõud, siis võetakse see
Kodifitseerimisel kooskõlastatakse süsteemselt ja sünteesivalt nt vastava õigusharu seni eri aegadel ja eri seadustes (võimalik ka lisaks teistes õigustloovates aktides) laialipaisatud õigusnormid, kõrvaldatakse nende vasturääkivused (vastuolud ehk normikollisioonid), reguleeritakse täiendavalt üksikute õigusnormide senised lüngad, vajadusel täiendatakse terviklikku kogumit uute aluseid (juhtusid) või korda reguleerivate või mõistet avavate (legaaldefinitsiooni sätestavate) õigusnormidega. Haldusakt — täidesaatva riigivõimu õigusaktid ehk eksekutiivaktid (määrused, korraldused, käskkirjad) Täidesaatva riigivõimu – riigipea ning valitsuse haldusakte tuleb anda seaduse alusel ning täitmiseks. Ehkki kohalikud omavalitsused moodustavad omaette autonoomse detsentralistliku süsteemi, loetakse ka nende õigusaktid haldusaktideks, sest need õigusaktidki antakse välja seaduse alusel ning täitmiseks
Saksa haldusõigusteadus ja praktika on põhiliselt lähtunud tema antud haldusakti mõiste määratlusest. Nii defineeritakse Saksa haldusmenetluse seaduses haldusakti järgmiselt: haldusakt on iga korraldus, otsus või muu pretseptiivne abinõu, mida ametiasutus võtab tarvitusele üksikjuhtumi reguleerimiseks avaliku õiguse valdkonnas ja mille vahetu õigustoime on suunatud välja. Eesti õiguskorras ei ole antud materiaalselt mõistetud haldusakti legaaldefinitsiooni. Seepärast põhineb järgnev haldusakti tunnuste analüüs kontinentaalses õigussüsteemis aktsepteeritud käsitlusel. Haldusakti tunnused on: 1) tal on regulatiivne iseloom. Reguleerimine on õiguslikult siduv korraldus, tahteavalduse või tahteavalduste selgitus, mis on suunatud õiguslike tagajärgede saavutamisele. Õiguslikud tagajärjed seisnevad selles, et luua, muuta või tühistada õigusi ja/või kohustusi või neid siduvalt kindlaks määrata; 2) tal on pretseptiivne iseloom
Saksa haldusõigusteadus ja praktika on põhiliselt lähtunud tema antud haldusakti mõiste määratlusest. Nii defineeritakse Saksa haldusmenetluse seaduses haldusakti järgmiselt: haldusakt on iga korraldus, otsus või muu pretseptiivne abinõu, mida ametiasutus võtab tarvitusele üksikjuhtumi reguleerimiseks avaliku õiguse valdkonnas ja mille vahetu õigustoime on suunatud välja. Eesti õiguskorras ei ole antud materiaalselt mõistetud haldusakti legaaldefinitsiooni. Seepärast põhineb järgnev haldusakti tunnuste analüüs kontinentaalses õigussüsteemis aktsepteeritud käsitlusel. Haldusakti tunnused on: 1) tal on regulatiivne iseloom. Reguleerimine on õiguslikult siduv korraldus, tahteavalduse või tahteavalduste selgitus, mis on suunatud õiguslike tagajärgede saavutamisele. Õiguslikud tagajärjed seisnevad selles, et luua, muuta või tühistada õigusi ja/või kohustusi või neid siduvalt kindlaks määrata; 2) tal on pretseptiivne iseloom
tähendusest erineda. Nt: Kelmus on varalise kasu saamine tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. (KarS § 209.) Teose autoriks on füüsiline isik või füüsilised isikud, kes on selle teose loonud. (Autoriõiguse seadus § 28 lg 2.) Legaaldefinitsioon võib kehtida kas kogu õigussüsteemi ulatuses või ainult selles õigusaktis, kus seda seletatakse. Selline kitsendus eristab legaaldefinitsiooni teaduses kasutatavatest definitsioonidest, kus enamasti taotletakse üldkehtivust või kehtivust mingi teadusala ulatuses. 2) Leksikaalne ehk sõnavaraline definitsioon ehk sõnaseletus teavitab, mis viisil on mingit terminit kombeks kasutada üldkeeles. See definitsioon ei sätesta termini tähendust, vaid annab teada, mil viisil üldkeelt kasutav isik seda terminit kasutab. Seletavates sõnaraamatutes
tähendusest erineda. Nt: Kelmus on varalise kasu saamine tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. (KarS § 209.) Teose autoriks on füüsiline isik või füüsilised isikud, kes on selle teose loonud. (Autoriõiguse seadus § 28 lg 2.) Legaaldefinitsioon võib kehtida kas kogu õigussüsteemi ulatuses või ainult selles õigusaktis, kus seda seletatakse. Selline kitsendus eristab legaaldefinitsiooni teaduses kasutatavatest definitsioonidest, kus enamasti taotletakse üldkehtivust või kehtivust mingi teadusala ulatuses. 2) Leksikaalne ehk sõnavaraline definitsioon ehk sõnaseletus teavitab, mis viisil on mingit terminit kombeks kasutada üldkeeles. See definitsioon ei sätesta termini tähendust, vaid annab teada, mil viisil üldkeelt kasutav isik seda terminit kasutab. Seletavates sõnaraamatutes
annaabi.ee 
