Otepää piiskoplinnus
koosneb kõrgemast lõunapoolsest ja madalamast põhjapoolsest osast. Et hilisem
piiskopilinnus ehitati muistsete eestlaste linnuse peale, on varasem kultuurikiht
säilinud vaid kohati. Leidude põhjal võib arvata, et linnamäge kasutati juba
vähemalt 2000 aastat tagasi. Leide on ka I aastatuhande II poolest (ehtenõelad,
hoburaudsõled, kirves) ja II aastatuhande algusest (ehted, mõõgatupe ots, ammu- ja
nooleotsad).
Linnust on esmakordselt mainitud 1116. aastal Vene leetopissis, kui Novgorodi
vürsti väed selle alla sõjaretke tegid.
13.sajandil oli Otepää nii vene kui ka Henriku Liivimaa kroonika andmetel Lõuna-
Eesti üks tähtsamaid keskusi ning muistse Ugandi üks kahest keskusest Tartu
(Tarbatru) kõrval. Mõlemad kasutasid koha maakeelest tõlgitud nime: Medvezja
golova ja Caput ursi. Linnus ise koosnes tõenäoliselt kõrgemal astangul olevast
pealinnusest ning madalamal astangul asuvast eeslinnusest. Linnuse nime algupära
annaabi.ee 
