sukkpükse. 1979. aastal langes ootamatult disko populaarsus ja disko stiil läks kiiresti moest. Asemele tulid disainerite loodud intelligentsed püksid. 7 Soengud 1970ndatel olid taas moes püsilokid ja ülimaks saavutuseks oli geomeetriline lõige kombineeritult tihedate lokkidega. Väga populaarsed olid keemilised spiraallokid ning lainetavad lahtised keemilised lokid, mis enamasti olid leekivpunased, kammiti üles sõjaaegseks lokikuhilaks. Vahvlilokid olid sel aastakümnel püsinähtus ning populaarsed olid ka peenikesed patsid, millega koos kasutati kangast punutud patse. Etnilised stiilid afrosoengust rastade imiteerivate väikeste patsideni olid moehullus, ja naistelt oodati ainult eksperimenteerimist. Juustele oli see värvikas kümnend, popid olid punakad toonid, eelkõige erksad, väga kunstlikud värvid, ja tagasi oli ka henna. Tänavapilti ilmus jälle ka triibutamine, enamasti
nauditav. Rüütlid ja kuningas olid mundris, seevastu oli naiste riietus oli õhuline ning vähetoretsev. Suur roll lavastuses oli hea ja kurja vastandamisel. Elsa oli alati valgesse riietatud, sümboliseeris puhtust ning vooruslikkust, tihtipeale meenutades ka ingleid. Samuti oli Lohengrin läbivalt säravas hõbedases turvises, vaid lahkumisstseenis oli ta rüütatud musta. Ortrud ja Friedrich Telramundist aga olid kogu aeg rõivastatud musta või tumepunasesse. Ka Ortrudi juuksed olid leekivpunased, andes tema välimusele saatanlikkust. Massistseenid olid lahendatud oskuslikult. Koor oli asetatud kahele poole astmetele, mis andis lavale sümmeetrilisust, samuti kõrguvust ning suur hulk lauljaid ei jäänud silma riivama. Lavaline liikumine oli loogiline ning läbimõeldud. Veidi sisust: Brabanti näitsik Elsa leiab end täbarast olukorrast, kui Friedrich Telramundist süüdistab teda kuningas Heinrichi ees vennatapus. Tundmatu Rüütel saabub merelt luigepaadiga ning
maasikal esineb dekoratiivseid rippuvaid sorte, dekoratiivsed on roheline, õied valged, aedmaasikal valminud viljad valminult punased viljad, ka õied dekoratiivne tema roomav tumerohelised nahkjad vorm, nahkjad peenikesed lehed, marjad punased lehed ja punased marjad sügisel on lehed ilusad lehed rohelised, sügisel punased, dekoratiivsed on leekivpunased, õied ka sinised marjad ning valged, valminud marjad märtsikellukese õie sinakad sarnased valged õied Kasvunõuded Kasutamine Taimed ette kasvatada. Varajane kapsas istutatakse põllule aprilli lõpul või mai algul pärast öökülmade möödumist, hiline peakapsas mai keskpaiku ja keskmine kapsas mai lõpul või juuni esimesel poolel. Vahekauguseks jättavarajastel
Võrsed: helepruunid, peened, looklevad, siledad, säsi helepruun. Lehed: tavaliselt (3) 5-7 lehekesega, elliptilised kuni piklikmunajad, 5......8 x 3.....4 cm, pikalt teritunud lehetippudega, lühirootsulised, jämesaagja servaga, pealt mattrohelised, alt heledamad, varapuhkevad. Õied: kollakasvalged, püstised kuni 8 cm pikkused pöörisjad õisikud, V. Viljad: kuni 5 mm läbimõõdus, 3 luuseemnega, leekivpunased, 1000 seemne kaal 2...3 gr., Punane l. on kiirekasvuline ja vähenõudlik liik. Armastab päikesevalgust, kuid saab hakkama ka poolvarjus. Taimedele ei meeldi eriti lubjarikas niiske pinnas, taluvad hästi linnatingimusi ja kärpimist. Sobib istutamiseks parkide alusrindesse, olles heaks pesitsuspaigaks laululindudele, samuti on tema viljad lindude seas maiuspalana tuntud. Viljadest valmistatakse ka moosi, zeleed, marmelaadi kuid nad jäävad maitselt kaugele maha musta l. viljadest
Sobib istutamiseks parkide alusrindesse, olles heaks pesitsuspaigaks laululindudele, samuti on tema viljad lindude seas maiuspalana tuntud. · Lehed 5 või 7 lehekesega, need on peaaegu rootsutud, elliptilised, pika terava tipuga, teravsaagjad, alt hallikasrohelised, hõrekarvased, 4... cm pikad. · Õied: kollakasvalged, püstised kuni 8 cm pikkused pöörisjad õisikud, õitseb mais · Viljad: kuni 5 mm läbimõõdus, 3 luuseemnega, leekivpunased, viljad valmivad juulis- augustis. · Viljadest valmistatakse ka moosi, zeleed, marmelaadi kuid nad jäävad maitselt kaugele maha musta leedri viljadest. Seemneid ei tohi söögiks tarvitada, need on mürgised. Symphoricarpos - perekonna esindajad on suvehaljad madalamad vastakute lihtlehtedega põõsad. Perekonnas kokku 18 (15) liiki; 17 (14) liiki Põhja- ja Kesk-Ameerikast ning 1 liik Hiinast (S. sinensis)
Tsoon IV. 1596. Tunnused: Võrsed: helepruunid, peened, looklevad, siledad, säsi helepruun. Lehed: tavaliselt (3) 5-7 lehekesega, elliptilised kuni piklikmunajad, 5......8 x 3.....4 cm, pikalt teritunud lehetippudega, lühirootsulised, jämesaagja servaga, pealt mattrohelised, alt heledamad, varapuhkevad. Õied: kollakasvalged, püstised kuni 8 cm pikkused pöörisjad õisikud, V. Viljad: kuni 5 mm läbimõõdus, 3 luuseemnega, leekivpunased, 1000 seemne kaal 2...3 gr., VII-VIII. Punane l. on kiirekasvuline ja vähenõudlik liik. Armastab päikesevalgust, kuid saab hakkama ka poolvarjus. Taimedele ei meeldi eriti lubjarikas niiske pinnas, taluvad hästi linnatingimusi ja kärpimist. Sobib istutamiseks parkide alusrindesse, olles heaks pesitsuspaigaks laululindudele, samuti on tema viljad lindude seas maiuspalana tuntud. Viljadest valmistatakse ka moosi, zeleed, marmelaadi kuid nad jäävad maitselt kaugele maha musta l
annaabi.ee 
