Kõige aluseks oli distsipliin, lahingus tuli käituda rahulikult, enesekindlalt, käskudele alludes ja üksmeelselt. Üks väljaõppe osast oli marssimine. Nekrutid pidid veatult ühes reas, korrapäraselt ära marssima 20 rooma miili (30 kilomeetrit) viie tunniga. Samuti tegeleti füüsilise trenniga. Joosti, hüpati nii kaugust kui kõrgust, kui salk asetses mõne veekogu ääres, siis ka ujuti. Samuti õpiti varustusega hobuse peale ronimist. Leegionites kasutati pistoda, lühikest mõõka, pika teraga mõõka ning kahte viskeoda (üks kergem, teine raskem). Kaitsevarustusena määrati leegionäridele ja praetooridele plaatidest koosnev liigendatud turvis. Lisaks kuulusid sõduri varustusse säärised, marssimissandaalid, kiiver, vöö ja kilp. Igal leegionil oli oma kujundusega kilp. Riigi ajaloo jooksul on kilbi kujundus olnud erinev, olles ovaalne vabariigi aegu, impeeriumis nelinurkne ja pärast neljandat sajandit taas ovaalse kujuga
pidid suuremat osa oma varustusest ja toidust ise kandma, niisiis said leegionärid hüüdnimeks ,,Mariuse muulad" (muli Mariani). Harjutati laagriplatsi üles sättimist ja tehti riviharjutusi. Kõiki harjutusi korrati erinevates tingimustes, erinevatel aegadel, erinevates keskkondades, et lahingus mitte kunagi sattuda võõrasse olukorda. Erioskustega nekrutte õpetati edasi oma eriala vallas ja neist said ohvitserid või spetsialistid (immunes). 3. Varustus Leegionites kasutati pistoda (pugio), lühikest mõõka (gladius) või pika teraga mõõka (spatha, hakkas levima teisel sajandil), torkeoda (hasta) ja kahte viskeoda (pilum), üks kergem, teine raskem. Need viskeodad olid kolmnurkse peaga st neid oli raske välja kangutada kui nad juba millessegi olid tunginud, neid kasutati vahetult enne vägede kokkupõrget. Pilum'i puhul on oluline ära märkida, et ta oli kujundatud ühekordseks kasutamiseks
annaabi.ee 
