Teel sinna kohtus ta naisega, kes rääkis, et ka tema tütar oli surnud, pimesoolepõletikku. See ei saanud aga tõele vastata, kuna veidi varem oli tüdrukul pimesool välja opereeritud. Kogu lugu Hadamari ja seal toimuvaga tundub kahtlane. Leian, et Hans Frank ei surnud epilepsiasse. Tol ajal suhtuti vaimupuudega inimestesse halvasti. Nad olid riigile ja rahvale koormaks. Binding ja Hoche kirjutasid juba 1920. aastal oma raamatus "Die Freigabe der Vernichtung lebensunwerten Lebens," et hullukeste elu on täiesti mõttetu, kuid mitte talumatu. Nende elu lõppemine ei oleks mingisugune kadu. Tõenäoliselt tunneksid vaid vanemad või hooldajad pisukest kaotustunnet, kuid nende eest hoolitsemisele kuluv inimressurss on ilmselge raiskamine. Ka dr Goebbels kirjutas 1938. aastal, et maailm vajab valitsemiseks vaid terveid inimesi ning juba algkooli matemaatikaõpikus tehakse lastele selgeks, et
Nende surm ei jäta mittemingisugust tühimikku, välja arvatud ema või ustava hooldaja kaotusetunne. Kuna nad vajavad väga palju hoolt, vajavad nad paljude inimeste palkamist, kes on pühendunud sellise elu jätkamisele, mis ei ole elamist väärt. Ei saa eitada, et see on kohutavalt absurdne, inimressursside raiskamine vääritul eesmärgil… Binding ja Hoche, Die Freigabe der Vernichtung lebensunwerten Lebens. Mõtisklege, kas järgnevad allikad näitavad natside nõustumist Bindingu ja Hoche vaadetega. Meie keskpunktiks ei ole indiviid ja me ei nõustu arvamusega, et igaüks peab toitma näljast, pakkuma juua janusele ja riietama alasti olijaid – need ei ole meie eesmärgid. Meie eesmärgid on täiesti erinevad. Neid saab panna kõige lihtsamalt ühte lausesse: me vajame maailmas valitsemiseks terveid inimesi.
annaabi.ee 
