NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
otsime Vargamäed” (1976). Kui kõnelda eesti teatri kontekstis poliitilisest teatrist,
siis vaieldamatult on seda esindanud Kalju Komissarov. 28-aastaselt toona eesti
noorima peanäitejuhina Noorsooteatrit etteotsa asunud Komissarov (XXI sajandi
hakul sai sama-ealisena teatri NO99 juhiks Tiit Ojasoo) suutis sinna oma ametiaja
jooksul (1974–1987) koondada erineva esteetilise programmiga lavastajaid –
kandes ise seejuures sageli nn. kohustusliku repertuaari lavastamiskoormat –
ning seeläbi mitmekesistada selle ühiskondlik-kriitilise hoiakuga teatri kunstilist
palet. Komissarovi enda loomekäekirjas asendusid räme teatraalsus ja sõnumi
liigne loosunglikkus ajapikku realistlikuma ja psühholoogilisema lähenemisega.
Fašismi olemust lahanud, varjatult totalitarismist kui nähtusest kõnelnud
„Protsess” (1975, Abby Manni filmistsenaariumi „Nürnbergi protsess” põhjal)