salajasemaidki sisemisi impulsse. Roll on vahend selleks, et jõuda iseenda peidetud olemuseni, milles peegelduvad üldinimlikud jooned. Näitlejalt oodatakse pihtimuslikku eneseavamist, mis puudutaks ka kõiki vaatajaid. 23.Millal tekkis lavastajateater? Mille poolest see erineb näitlejateatrist? Lavastajateater kujunes välja 19. ja 20. sajandi vahetusel. Lavastaja elukutse tekkis 19. sajandi lõpul. Lavastajateatris seisab lavastaja trupist eraldi ega pruugi ise kaasa mängida. 24.Millised on lavastaja ülesanded teatris? Näitetrupi tegevuse koordineerija, kirjandustekstide tõlgendaja ja/või teatrilavastuse kui iseseisva kunstiteose looja, kes väljendab lavastuses oma maailmanägemist ja esteetilisi printsiipe. Kolm põhilist ala: töö tekstiga, töö näitlejatega, lavastuse komponentide kokkupanek. Lavastaja valib, töötleb ja/või koostab teksti, millega ta töötama hakkab
salajasemaidki sisemisi impulsse. Roll on vahend selleks, et jõuda iseenda peidetud olemuseni, milles peegelduvad üldinimlikud jooned. Näitlejalt oodatakse pihtimuslikku eneseavamist, mis puudutaks ka kõiki vaatajaid. 23.Millal tekkis lavastajateater? Mille poolest see erineb näitlejateatrist? Lavastajateater kujunes välja 19. ja 20. sajandi vahetusel. Lavastaja elukutse tekkis 19. sajandi lõpul. Lavastajateatris seisab lavastaja trupist eraldi ega pruugi ise kaasa mängida. 24.Millised on lavastaja ülesanded teatris? Näitetrupi tegevuse koordineerija, kirjandustekstide tõlgendaja ja/või teatrilavastuse kui iseseisva kunstiteose looja, kes väljendab lavastuses oma maailmanägemist ja esteetilisi printsiipe. Kolm põhilist ala: töö tekstiga, töö näitlejatega, lavastuse komponentide kokkupanek. Lavastaja valib, töötleb ja/või koostab teksti, millega ta töötama hakkab
teatripraktikaga. Kaasaegne inimene ja argikeskkond olid laval, mis osutas valupunktidele ta tegi seda nii, et see oli teatri moraalinõuetega vastuolus. Kujutas ka inimese siseelu, jõulisi dramaatilisi konflikte. Realistlik ja naturalistlik teater lavastaja muutus vajalikuks. Uus näitekirjandus otsiti elulist tõde, lahati inimhinge ning kujutati inimese siseelu. Laval pidi olema reaalsuse tõetruu peegeldus. Lavastajateatris tekkis ka teatrikunstniku amet nüüdisaegses tähenduses. Tekkis uus lavakujundus. Stanslavski tegeles kaua ühe lavastusega. Uued tekstid nõudsid uusi teatripraktikaid. Varem ampluaateater, nüüd keskenduti ansamblimängule. Stanslavski süsteemile on omased kunstiline ühtsus, ansamblimäng, psühholoogiline lähenemine näitlemisele (alateadvus) ja realism (usutavus), maagiline ,,kui" (peaksime
välja et see saatus koosneb millestki muust (üleloomulik jne, eesmärk ei ole arusaadav). Kõditati publiku närve uue saatuse liigiga. Kogu Prantsuse 19. saj dramaturgia viskles jõuetult vastu lavakunsti kaljut, iga uus idee pidi kohanema lava klizeedega. Selles kohanemisprotsessis ta kommertsialiseerus. Kui vahend mis kaitseb dramaturgi teatri eest nii tekib rezissuur. Lava kerkib seal kui figuur, kes peab ühte kaitsma teise eest. Lavastajateatris ei seisa lavastaja silmitsi kollektiiviga vaid lavastajaga (üks ühele). Inertsus väga suur kui kollektiiviga vastamisi seisab. Lavastaja on dramaturgi liitlane teatris, nagu dramaturgi käsilane. See kõik kehtib juba 20. saj kohta, 19. saj lavastaja oli teatrist väga sõltuv. Dramaturg oli igati seotud, tal ei olnud mingit vabadust. Tema vabadusetus kõikides vooludes kui inimeksistentsi tõlgendus. Kõikides vooludes oli inimene millestki sõltuv
annaabi.ee 
