lõpus sureb peategelase Rigoletto tütar traagiliselt. Ma pole mitu aastat ooperietendusi näinud, seetõttu valmistas see suurt rõõmu, kui nägin, et palju vaeva oli nähtud riiete valikuga. Riided oli kaunistatud puhvide ja muude ilustustega. Samuti oli aru saada tegelaste seisustest ning ka kostüümid olid 19. sajandile väga tõepärased. Võin öelda, et riietusele oli etenduses rohkem tähelepanu pööratud kui lavakujundusele. See muutis ooperietenduse ka natuke üksluiseks, kuna enamus ajast oli lavale paigutatud vaid mõned postid ja üks laud. Kui ka lavale oleks rohkem keskendatud, oleks etendus minu jaoks ka meeliköitvam. Ooperietenduse juures ei olnud midagi halba, kuid puudusid ka iseärasused, mis oleks selle eriliselt meelde jätnud. Lavastaja oleks võinud lugu veidi teistmoodi tõlgendada ja fantaasial lennata lasta. Niiviisi jääks see ooper publikule kauemaks mällu.
ning miski ei pruugi olla enam endine. Selge on see, et Francesca abikaasa kahtlustas midagi, kuid see ei lõhkunud nende armastust. Lõpp ilus, kõik ilus nii oli ka selles etenduses. Kõik elasid vaikselt oma elu edasi, kuid Francescat piinas siiski see sügav kirg, mille oli jätnud temasse Robert. Mulle meeldis väga see kui pühendunult näitlejad enda osa mängisid. Emotsioonid jõudsid hästi minuni, tänu sellele sain etendusest täieliku naudingu. Tänu lihtsale lavakujundusele oli laval toimuvat hea jälgida. Minu jaoks oli laval toimunu romantika, kuid kes teab keskeas võib olla see reaalsus. Need tunded, mis laval olid, tekitasid külmavärinaid. Neid oli nii hästi tunda, näha ja tahes-tahtmata kujutasin ennast ette sellises olukorras. Lõpu osas, kui Roberti ja Francesca armastuse aeg lõppema hakkas ning naine pööraseks muutus, oli tunne nagu Külliki Saldre mängis natuke enda osa üle. Alguses oli ka raske aru saada, milline on
Tegevus toimus XVII sajandi alguses Pariisis, kus rullus laval lahti D'Artagnani seiklusrikas teekond Pariisi, et liituda musketäridega. Enne aga peab ta maha pidama mitu eluohtlikku duelli ning, kui mängu tuleb veel naine peab D'Artagnan eriti pingutama, kuid on nii rõõmupisaraid kui ka kurbust. Kuid lõpplahendus on peategelastele ikkagi õnnelik. Tegevuspaikadeks olid erinevad paigad nii mets, loss kui ka Pariisi tänavad, mis tänu väga heale lavakujundusele ja dekoratsioonidele oli väga hästi arusaadavaks tehtud kus midagi toimus. Ka kostüümid olid sellele ajastule ja tegelastele väga omased. Musketäridel olid pikaad saapad kogu aeg jalas ning peas oli neil tihti sulgedega kübar nagu seda oli ka päriselt sel ajal kui musketärid tegutsesid. Kõrgklassi isikute kostüümid olid ka väga ajastutruud, palju oli kasutatud sametit ning säravaid materjale.
Sylvain Luc ja oma aja kõige nõutum trummar Ernesto Simpson Kuubalt. Lisaks on Bona musitseerinud koos ka näiteks Didier Lockwoodi, Michael ja Randy Breckeri, Mike Sterni, Chick Corea, George Bensoni, laulja Harry Belafonte ja paljude teistega. Temast on räägitud kui maailma parimast jazzi bassistist, kes oma positiivse meelelaadiga segab poppi, bossa- novat, bluusi ja jazzi justkui kinnitamaks, et maailma muusika on üks suur tervik. Käesoleva kontserti lavakujundusele ei oldud väga suurt rõhku pandud, sest tegu oli ikkagi muusikakontsertiga ja inimesed tulid eelkõige kuulama. Nii olid laval vaid üksikud rekvisiidid (pillid, võimendid jms.) ning esinejad kandsid tavalisi riideid, mitte uhkeid kostüüme. Kava ülesehitus polnud midagi erilist, kuid toimis suurepäraselt, koosnedes lühikesest enesetutvustusest, lugude tutvustustest, lõppsõnast ja kordusloost. Esinejad olid juba pealtnäha väga professionaalsed ja valdasid oma instrumente veatult
Leo Leike - Andres Mähar Bernhard Rothner - Jüri Lumiste Etenduse juht: Meelis Hansing Esietendus 27. septembril 2013 Vanemuise väikeses majas ______________________________________________ Käesolevas analüüsis on lähtutud sellest, et etendus on terviktekst, mille moodustavad lava-, heli- ja valguskujundus, mäng ja sõnaline tekst ning mis kooskõlas kõnetavad etenduse külastajat, loovad tõlgendusvõimalusi. Tähelepanu on pööratud etenduse tegelase hingeelule, lavakujundusele, helile, ruumile, etenduses sisalduvale loole, tegelastele, lõpuks on sõnastatud analüüsi kirjutaja interpretatsioon. ______________________________________________ Lavakujundus Lava on jaotatud kaheks, sest näidendis on kaks osapoolt. Ühel poolel mängib üks, teisel pool teine. Ühe poole ruumikujundus on kaasaegne, modernne: puhtas valges toonis mööbel. Mööbliks on voodi, öökapp, lamp, vaip, kontoritool, laud, sülearvuti.
Bona- bassist ja vokalist, Tatum Greenblatt-trompetist, Etienne Satdwjik-klahvpillid, Adam Stoler- Kitarrist ning Ernesto Simpson-trummidel. Ta on musitseerinud koos Didier Lockwoodiga, Manu Dibangoga,Salif Keitaga,Michael Breckeriga,Randy Breckeriga,Pat Methenyga,Mike Sterniga, Joe Zawinuliga,Chick Coreaga,George Bensoni ja laulja Harry Belafontega. Temast on räägitud kui maailma parimast jazzbassistist.1 Bona on väga multikultuurne ja tutvust teinud paljude zanritega. Lavakujundusele väga palju rõhku ei pandud, kuna tegemist oli kontserdiga mitte muusikaetendusega,seega inimesed tulid rohkem kuulama, kui vaatama. Osad rekvisiidid seal olid, kuid nendele suuremat tähelepanu ei pööranud. Samuti ei pannud keegi rõhku kostüümidele, seljas olid kõikidel igapäeva rõivad. Kava ülesehitusel midagi sellist ei märganud, mis oleks erinenud tavalisest kontserdikavast. Lühike enesetutvustus ja sümboolne lõpukõne ning korduslaul.
Saali valik oli ideaalne. Ruum oli vana võitu ja lava väike mis tegi õhkkonna hubaseks ning lisas soojust sellele ajastule. Näident oli väga kaasahaarav ja huvitav. Näitlejad olid andekad ning naljakad. Eriliseks tegi see asja olu et näitlejad mängisid mittut erinevat rolli erineva iseloomu ning kõnemaneeriga mis pettis väga hästi ära. Lavastuse aga sidus tervikuks ilmselt Eliza kes oli peategelaseks ning samma aegselt kogu loo hing. Väga kaval ja omamoodi lahendus oli leitud lavakujundusele. Lavale oli veetud 4 suurt valget taplood/seina mida oli kerge ümber tõsta ja millega oli kõige lihtsa lavakujundust muuta. Stseeni muutudes tõsteti neid järjekordselt ja sisi visati näitek slinakesed üle selle millel oli kujutatud roosid ja tänu millele oli kerge kujutada aeda. Kuna need olid valged linad siis kasutati paaril korral ka varjude mängu sellega. Näiteks siis kui oli vaja kujutada Eliza vannis käiku. Tänu taploodele oli lihtne nii
sellest, mis toimub väljaspool kabareed. Näiteks kaob majapidajanna preili Schneideri (Eva Püssa) ja juudi kaupmehe Schultzi (Aivar Tommingas) romansi areng taustapillerkaari peaaegu ära. Näitlejate dialoogist mõjub peibutavamalt efektselt riietatud neidude ja konferansjee tants ning teksti jälgimine nõuab lisapingutust. Tundub, et saksa lavastaja Roman Hovenbitzer ongi pööranud tähelepanu eelkõige efektsele lavakujundusele ja kostüümidele. Suure saali pöördlava annab võimaluse kiirelt tegevuspaiku vahetada ning neid eraldav suur kahekorruseline ustega sein toimib edukalt nii pansionaadi numbritubade kui ka rongiakende, kabaree särava ruumi või videoekraanina. «Cabaret» jätab teatrist lahkujale mõtetesse võibolla sama suure segaduse, kui oli 1929. aasta Berliinis.
annaabi.ee 
