Retsensioon La traviata ,,La traviata" oli esimene ooper mida ma vaatamas käisin. Minu arvates sobis see väga hästi esimeseks korraks. Etenduse sisu ei olnud igav ja tegevust oli palju. Oli selgesti näha ,et lavakaunistuste ja näitlejate rõivastega oli palju vaeva nähtud. Lavakaunistused oli minuarvates kõige huvitavamad esimeses ja kolmandas vaatuses. Nende vaatuste lavakaunistused meeldisid mulle ,sest need sobisid sinna ,esimeses vaatuses oli tegemist mingisuguse balliruumiga mille keskel oli purskkaev ja mida ümbritsesid peeglid mis omakorda tekitasid hea effekti. Kolmandas vaatuses oli kujutatud peategelase Violetta magamistuba ,lava keskel oli looridega voodi ja selle kõrval oli pisike laud ning tool. Teise vaatuse lavakaunistus ei meeldinud mulle eriti ,sest tegemist oli hooviga ja see ei olnud neil just kõige paremini valmistatud
sajandi keskpaik lõpp ) juhtis teatrit Maurice Grau. 1898. aastal võtsid Metropolitani ooperiteatri lauljad ja muusikud ette kuuenädalase tuuri, läbides suuremad Ameerika linnad. Aastatel 1908 1935 juhtis ooperiteatrit Giulio GattiCasazza. Tema autoriteetsed organiseerimisoskused ja väljapaistvad osatäitjad tõid Metropolitani teatri kauakestvasse Hõbeaega. Praegune ooperiteater on moderniseeritud, paljudest etendustest on kadunud ehedus, sest vanaaegsed kostüümid, lavakaunistused, tehnika jne on asendatud moodsamatega. Metropolitani ooperiteatris loodi ooperiga samaaegselt jooksvad tiitrid, neid kutsutakse ,, Met Titles ''. Nende loojaks oli Joseph Volpe, aastal 1995. Tiitritesüsteem võimaldab igal vaatajal oma istme ees olevast ekraanist lugeda inglise keelseid subtiireid ooperile.
Jäi mulje , et orkester hingab ühes rütmis. Iga ritenuto, staccato ning accelerando toimus üheaegselt ja täpselt dirigent Paul Mägi märguande peale. Kahjuks häiris kohati koori malbus ja vaoshoitus. Ootasin midagi enamat. Crescendod mõjusid väga lahjana, kuna sopranid laulsid õrnalt ning dünaamiline liikumine jäi seetõttu vaoshoituks. Õnneks kompenseeris vea meisterlik oskus laulda pianos, mis on tavaliselt kooride suurim nõrkus. Lavakaunistused olid erakordsed ja pilku püüdvad ning kostüümid olid hoolikalt läbimõeldud. Kirevad värvid, kirjud mustrid ning peensusteni valitud detailid jätsid ajastutruu mulje. Kahjuks häiris väike detail: etenduses polnud Carmen süsimustade lokkis juustega noor neid, nagu raamatus teda kirjeldatakse. Seevastu üllatas uudne lähenemine koreograafiaga: kasutatud oli nii balleti kui ka flamenco elemente, mis mõjus ootamatu ja täiusliku kooslusema.
k u i i l m a l i k u d . K a s u t a t i a a r i a t , e sitavad solistid, olemas on vike kammeransambel. 5. Ooperi kujunemine ja teke. Ooper tekkis Itaalias Firenzes. Kujunema hakkas 15. sajandil, aga kerkis esile 16. sajandi lpul. Kaunite kunstide armastajad, kes kisid Firenzes koos, arvasid, et tuleb luua midagi vimsat ja suurejoonelist nagu oli antiikajal. Selleks oli ooper, mille komponentideks oli laulmine, tantsimine, uhked kostmid ja rikkalikud lavakaunistused. Esimene suurejooneline ooper oli Claudio Monteverdi Orpehus. Hilisemaks ooperikeskuseks kujunes Veneetsia. Seal tegutses umbes 7 ooperiteatrit. 6. Basso Continuo e. nummerdatud bass. (katkematu bass) Muusikat pidevalt saatev bassihl, mille peale ehitatakse les saateharmoonia. Seda mngitakse vhemalt kahe pilliga, millest ks on basspill (tello, viola da gamba, fagott) ja .harmooniapill (klavessiin, orel, lauto). 7. Mida thendavad opera buffa ja opera seria?
Sellest tulenes ka nn progressiivset rocki mängitavate ansamblite tõusuperiood 70. aastate algul. Tuntuimad esindajad olid pärit Suurbritanniast, kes olid tihti läbinud ka professionaalse koolituse muusikakoolides. Tunnused, mis vihjavad, et tegu on progressiivse rockmuusikaga, on näiteks pikad instrumentaal sektsioonid, samuti laulud, mis on tihti 4-6 minutit või isegi pikemad, pikad improvisatsioonid, eriti live - esinemistel. Grandioossed lavakaunistused ja kostüümid - see on omapärane just progressiivsele rock muusikale. Progressiivses rockmuusikas kasutatakse samuti hulgaliselt pille: kitarrid (90ndate lõpus hakati kasutama 7- ja 8-keelseid kitarre), orel, mellotron, flöödid, Grand Stick (10-12-keelne instrument, mida mängitakse kahe käega), süntesaatorid. Nendele instrumentidele lisatakse veel hulgaliselt efekte. Üha enam hakati kasutama elektroonilisi pille. Iga
haritlaskonnast. Sellest tulenes ka nn progressiivset rocki mängitavate ansamblite tõusuperiood 70. aastate algul. Tuntuimad esindajad olid pärit Suurbritanniast, kes olid tihti läbinud ka professionaalse koolituse muusikakoolides.2 Tunnused, mis vihjavad, et tegu on progressiivse rockmuusikaga, on näiteks pikad instrumentaalsektsioonid, samuti laulud, mis on tihti 4-6 minutit või isegi pikemad, pikad improvisatsioonid, eriti live - esinemistel. Grandioossed lavakaunistused ja kostüümid - see on omapärane just progressiivsele rockmuusikale. Progressiivses rockmuusikas kasutatakse samuti hulgaliselt pille: kitarrid (90ndate lõpus hakati kasutama 7- ja 8-keelseid kitarre), orel, mellotron, flöödid, Grand Stick (10-12-keelne instrument, mida mängitakse kahe käega), süntesaatorid 3. Nendele instrumentidele lisatakse veel hulgaliselt efekte. Üha enam hakati kasutama 1 Progressive rock (07.06.2017). https://en.wikipedia
annaabi.ee 
