Külalised. 1974, Tallinna Draamateater. Kujundlikud misanstseenid. Süntees metafoorse ja psühholoogilise vahel. 10. Jaan Toominga teatrimõistmise ja rezii peajooned, lähemalt üks lavastus. Jaan T jõudis publiku ette seoses teatriuuendusega. Tema tollane ja mõningate reservatsioonidega ka hilisematel perioodidel andis aimu totaalsest teatrist, mis kasutab külluslikult kõiki teatri kasutuses olevaid võimalusi näitlejat emotsionaalsest kõrgepingest lavaefektideni. Tema lavastajaloomingus on olnud oluline koht folkloorsel ainesel. Tundub et sõltumata väljenduslaadist (ekspressiivne või füüsiliselt aktiivne, emotsionaalsetele massistseenidele rõhuv, psühholoogiliselt süvitsi minev jne) on Toominga lavastajakreedo on olnud läbi aegade kuulutada tõde. Näidata inimesi nende pahedes ja voorustes, neid sageli üsna silmatorkavalt vastandades.
Jõudis publiku ette seoses teatriuuendusega. Tooming ja Hermaküla said mõjutusi maailmas esile tõusnud teatriideedest, nad jagasid loomingulisi põhimõtteid ning mängisid üksteise lavastustes. Ometi on tegu kahe täiesti erineva lavastajaga, kelle loomingus avaldusid sarnased ideed küllaltki erinevas vormis. Toominga teater andis aimu totaalsest teatrist, mis kasutab külluslikult kõiki teatri kasutuses olevaid võimalusi näitlejate emotsionaalsest kõrgepingest pompöössete lavaefektideni. Toominga lavastajaloomingus on olnud oluline koht folkloorsel, rahvapärimuslikul ainesel. Tema 1976. aastal esietendunud ,,Põrgupõhja uus Vanapagan" oli üks Eesti teatriloo tähtlavastusi. Oma lavastuses toonitas Tooming Tammsaare teoses olevat inimeste ahnust ja omakasupüüdlikkuse teemat. Lavastuse väljenduslaad oli väga jõuline ja kujundlik. Mitmetasandilised kujundid, mis sageli võisid oma filosoofilises plaanis olla mõistetavad vähestele, mõjusid emotsinaalse ja