Seltsiliikumine EESTLASTE SEISUKOHAST Selts on kindla põhikirjaga omaalgatuslik liikumine. Seltsidesse koondumine ja ajakirjandus avardasid eestlaste silmaringi ja tõstsid nende ühiskondlikku aktiivsust. Enamus seltsid olid seisuslikud, kuhu võeti liikmeteks vaid kindla sotsiaalse taustaga inimesi. Esimeseks seltsiks loetakse haritlaste koondumisel tekkinud Õpetatud Eesti Seltsi. Laiem eestlaste seltsiliikumine sai alguse lauluseltsidest. Esimesed laulukoorid asutati 18. sajandi lõpul ja 19. saj. alguses kirikute juurde, vennastekoguduse ringides ja külakoolides. 1865. aastal asustati Tallinnas Estonia selts ning Tartus Vanemuise selts, mille esimeseks juhiks oli J.V.Jannsen. Lauluseltside vorm pakkus avaramaid võimalusi ühiskondlikus elus kaasalöömiseks. See tõi kaasa ka politsei järelvalve . 19. saj. lõpuks tegutses Eestis 40-50 muusikaseltsi. 1880. aastast hakkasid eestlased liituma ka karskusseltsidega.
Seltsid oli kindla põhikirjaga oma algatuslikud ühendused. Euroopas levis see alates 18.sajandi teisest poolest, Eestis olid sellega seotud algul ainult baltisaksa aadlikud, haritlased ja linnakodanikud. Esimesed eesti soost haritlased (Faehlmann, Kreutzwald jt) koondusid Tartus asutatud Õpetatud Eesti Seltsi. Selts ise oli saksakeelne, peamiselt olid seal baltisaksa haritlased. Laulu- ja karskusseltsid Eestlaste laiem seltsiliikumine sai alguse lauluseltsidest. Esimesed eesti laulukoorid asutati 18.sajandi lõpul ja 19.sajandi algul kirikute juurde või näiteks külakoolides. Uue tõuke koorilaulu arengule andsid 1865.aastal asutatud linnaseltsid Vanemuine Tartus ja Estonia Tallinnas. Vanemuise esimeseks eestvedajaks ja koorijuhiks sai J. V. Jannsen. 1860. Aastate teisel poolel hakati rajama kindla põhikirjaga lauluseltse, see pakkus avaramaid võimalusi ühiskondlikus elus kaasalöömiseks. Eesti lauluseltside eeskujuks oli baltisaksa lauluseltsid
annaabi.ee 
