Muusika, mida esitati oli tempokas, intensiivne ja veidi salapärane, mis sobis suurepäraselt etenduse taustaks ja lisas loole emotsiooni juurde. Mis oli eriti meeldejääv ja tegi kontserdi eriliseks see, et sain esimest korda külastada Nordea kontserdimaja. Mind üllatas nii mõnigi näitleja ja laulja. Muusikapaladest meeldis mulle kõige rohkem taustamuusika ajakellale, seda kuulates oli tõesti tunne nagu aega oleks keeratud kas edasi või tagasi. Jäin väga rahule näitlejate lauluoskusega, oli aru saada kui palju nad on proove teinud ja vaeva näinud ning muidugi kehtib sama ka esinenud orkestritele, kooridele ja bändile. Eriliselt jäi mulle meelde üks kõrvalosatäitjatest, Madis Bauman, kes mängis nii rektori, sõjapealiku, hertsog Bernhardi, teeneri kui ka kaisutava noormehe rolli. Märkimisväärne oli ka üks peaosatäitjatest, Erik Mandel, kes näitas üles oma külma närvi ja head improviseerimisoskust
üldjoontes väga hästi tekstitihedast ooperist välja. Kuigi tantse seal palju polnud, siis oli koreograafia siiski väga hea ja liikumine oli sujuv ning loogiline. Muusikalises mõttes on Pajusaar kirjutanud emotsionaalse ning muinasjutulise helimaastiku. Minu lemmik oli teise vaatuse alguses kõlanud imeilus ballaad ,,Võib elu minna vahetusse muinasjutuga", mis oli tõepoolest muinasjutuline ja kõrvale väga mõnus kuulata. Olen üldiselt ka väga rahul näitlejate lauluoskusega, polnud midagi, mis oleks häirinud. Muusikaline pool oli väga erinev. Tempo, meloodia ja rütm muutusid pidevalt koos tegelaste ja olukordade muutumisega. Minu jaoks oli see ooper meeldejääv just selle pärast, et seda polnud liiga keeruline vaadata. Tihti on ooperites vaid üks oluline nüanss, mille ümber kogu tegevus pöörleb, kuid antud ooperis oli hästi välja toodud terve lugu ja ,,teekond". Just see üllatas ka mind selle ooperi juures, et vaatamata lihtsale
lauludega. Sealt saigi alguse armulugu Jose ning Carmeni vahel, mis meid terve loo vältel saadab. Peale Josed tuleb Carmeni ellu härjavõitleja Escamillo. See aga ei sobinud Josele, sest Carmen oli ta truudus murdnud. Nõnda armukadetsedes Jose läbi ooperi ka kulgeb. Näitlejatest rääkides, siis kõige enam meeldis mulle, kuidas Aleksandra Kovalevits oma karakterilt Carmenit nii oskuslikult edasi andis. See, kuidas Kovalevits oma välimuse ning lauluoskusega täpselt mustlasnaist meenutas, mõjus mulle nii ehtsalt, nagu oleksin ise 142 aastat ajast tagasi rännanud ning vaataksin kõige ehtsamat "Carmen"'i esietendust. Tõelist professionaalsust näitasid välja ka Jose, keda mängis Rafael Alvarez. Kõige eredamalt jäi silma see, kuidas Jose oma keha ning näoilmete abil oskas rahvale edastada oma nördimust, viha ning samaaegselt suurt armastust, mida ta Carmeni vastu tundis. Emotsioone oli näitleja õppinud väga selgelt väljendama
Huvitav oleks teada kuidas Võrumaal elavad inimesed suhtuvad neisse, kes on nn. sisserändajad, pole Võrumaal sündinud ega ka ülesse kasvanud? Huvitav jah. Vallavalitsus on meil selline, no ikka vaadatakse natuke kõõrdi. Ja mitte ainult Urvastes, aga paljudes kohtades olen tähele pannud, kuidas mujalt tulnud inimesed on kõige aktiivsemad ja konnad ju ei taha, et keegi nende tiiki loksuma ajab Kuidas teil joonistamisoskusega lood on? Umbes nagu lauluoskusega, selle vahega, et laulda mulle siiski meeldib. Kas tunnete vahel, et kui nalja kõige rohkem vaja on, siis pole seda kuskilt võtta? Kuidas sellisest olukorrast välja tulla? 8 Raamatust "Daam sinises" meenus kui Villu Tamme pidas kuskil Ukraina kõrtsus tarka kõnet ja parasjagu ütles tähtsalt näpp püsti "On jäänud veel üks väike nüanss!", kui just mõtted otsa said
annaabi.ee 
