Cabaret
neid eraldav suur kahekorruseline ustega sein toimib edukalt nii
pansionaadi numbritubade kui ka rongiakende, kabaree särava ruumi või
videoekraanina.
«Cabaret» jätab teatrist lahkujale mõtetesse võibolla sama suure
segaduse, kui oli 1929. aasta Berliinis.
Ühest küljest pimestavad vaatajaid säravad kostüümid, mõjuvad
meeldivalt orkestrimuusika ja kohati suurepärased laulunumbrid (eriti
tuleb kiita Tanja Mihhailovat), teisalt jääb aga rõhuma jõudu koguva
natsipartei peaaegu füüsiliselt tuntav kohalolek. Haakristi kasutatakse
lavastuses isegi liiga palju.
Armsad laulvad lapsed, kellele trikster haakristidega õhupalle müüb,
meelitavad publikult välja aplausi. Kui aga hiljem üle lava natsilipp lehvima
lööb, tundub selle taustal näitlejate väga heale ühislaulule plaksutamine
küsitav.
11
annaabi.ee 
