Kangelaste järeltulijad: Kalevipoeg (Kalevide, ka Sohni); Endel, Ilmarine poeg; Juta, Vanemuise tütar Hiiud: nõid oma kolme lapsega; metsa-, vee-, maa- ja õhuvaimud (algjad, maa-alused, hännad jms) Põrgu: kurat oma käsilastega Faehlmann tutvustas eesti laulujumalat Wannemunne (hiljem Wannemuine) 1838. aastal Õpetatud Eesti Seltsis. 1840. aastate teisel poolel, mõni aeg pärast suhtlemist Elias Lönnrotiga Tartus, lisas Faehlmann laulujumalale kaaskonna (Ilmarine, Lämmeküne, Wibboane), kelle nimed meenutasid «Kalevala» tegelasi. #kalevala #liar #teguonrahvasuustpärit tegeleaste ja lugudega, mille ta üles korjas #liar "butgood work" Algusest peale väitis Faehlmann, et tema lood Vanemuisest jt. pärinevad rahvasuust, mis võimaldas tal ühelt poolt romantismi laadis vabalt fabuleerida, teiselt poolt aga anda oma müüdiloomingule eestilik ilme. See tähendas ühtlasi analoogia printsiibist loobumist. 11
Friedrich Reinhold Kreutzwald. Vanemuise kuju loomise allikaks oli tõenäoliselt Kristjan Jaak Petersoni poolt saksa keelde tõlgitud ja kommenteeritud ning 1822. aastal Johann Heinrich von Rosenplänteri ajakirjas "Beiträge zur genauern Kentniß der ehstnischen Sprache" ilmunud Kristfrid Gananderi "Mythologia Fennica" ("Finnische Mythologie"). Peterson märgib oma kommentaarides, et eesti rahvaluules on viiteid laulujumalale, kelle nime ei nimetata, kuid kelle lähedaseks vasteks on soome Waine-moinen (Väinämöinen). Väinämöinen võis 19. sajandi eesti haritlastele tuttav olla ka Garlieb Merkeli teose "Die Vorzeit Lieflands" (1798) kaudu. Faehlmann hakkas Vanemuise kuju kasutama oma kunstmuistendites, Kreutzwald tõi ta sisse "Kalevipoeg" algusvärssidesse ("Laena mulle kannelt, Vanemuine!"), Carl Robert Jakobson tutvustas laulujumalat oma koolilugemikes. Aastal 1865 loodi Tartus lauluselts Vanemuine,
annaabi.ee 
