julgeksin väita, et ainulaadne Eestis. Tema hääletrikid, emotsioonid ja liigutused kõik olid kokku väga pöörased, aga samas nii huvitavad, et minu tähelepanu ei kadunud küll hetkekski. Võrreldes 2009. aastaga, kui Voorand esines Kuressaares, on tema vahepealne areng olnud minu arvates tohutu. Tema hääletoon ja vigurid, mis tollal olid mulle üpriski vastukarva, lummasid sel kontsertil täielikult. Kitarrist Virgo Sillamaa mäng kõlas laias laastus mänglevalt humoorikana. Ka laulufraasid, kus ta vahel kaasa lõi, panid tema hääle kaasmõjul heas mõttes muigama. Taavo Remmel ei jäänud ka teiste varju, tema painutusharjutusi meenutavad kontrabassisoolod ja vahepeal isegi laval tantsimine lisasid ta tummisele mängukõlale kõvasti vunki juurde. Koosseis kõlas imekspandavalt hästi kokku, vaatamata kõikidele hullustele, mis muusikute poolt laval toimus. Siinpuhul pean ära mainima helitehnika ja tehnikud. Mulle olid need
Tundub, et lõpp sarnaneb väga proloogiga. Omapoolne arvamus/emotsioon: Emotsioon on hea, teost oli huvitav kuulata, natuke raskendas arusaamist regivärss. Meloodiad lihtsad, korduvad ja meeldejäävad. Mulje jäi väga suursugune, salapärane ja mütoloogiline, võimas. Huvitavaks tegi teose kuulamise vahelduvad aeglustused ja kiirendused, kus vahepeal pidid lauljad väga-väga kiiresti laulma. Samuti ka kilked, äkilised valjemad laulufraasid. Võis näha, et kõik oli peensusteni lihvitud, igal pillil täita tähtis koht. Muusikud ja ka lauljad olid väga kõrge tasemega. Koorilauljate ja pillimängijate väga suur hulk üllatas mind.
annaabi.ee 
