Ka suguline kasutusaeg ei ole nii pikk kui teistel, 14-16 aastat. Tiinestumine on madal. Ainult 60 % kanti. Eksterjöörilt on sarnane Leedu ja Läti raskeveohobustega. Eesti raskeveohobune on tüse, keskmise suurusega ja öeldakse, et madalajalgne, aga Heldur Peterson väidab, et ei ole. Pea on keskmise suurusega, suhteliselt kuiv, Turi madal ja lai, Selg lühike ja lai. Esineb palju nõgusat selga. Kõikidele raskeveohobustele on omane, et laudjas on rennjas ja luipu laudjatega. Jalad on laiema seisuga, vao-vahele eriti ei sobi. Sõrgatsid on suurte tuttidega. Ja kutsutakse seega karvajalgadeks. Seega on tema jalahooldus tähtsam. Nt inglismaal pannakse suurde kasti ja siis saepuruga hõõrutakse sõrgatseid, see on tärpentiini ja õlidega töödeldud. Konstitutsioonilt on kuiv ja tugeva luustikuga. Küllaltki lopsakas lihastik. Üksikutel on täheldatud ka toorest konstitutsiooni. Temperamendilt on rahulik, flegmaatiline, healoomuline.
platsile, häbiposti ja võlla ümber. See, et neli seersanti juba hommiku kella üheksast saadik neljale häbiposti nurgale olid paigutatud, istutas rahvahulka lootuse mingisugust karistust näha, kui mitte poomist, siis 1 2 5 vahest piitsutamist või kõrvalõika-mist, ühesõnaga ikkagi mingit lõbu. Rahvahulk oli nii kiiresti kasvanud, et seersandid, kellele tugevasti peale suruti, olid sunnitud enam kui üks kord rahvast suurte malakatega ja hobuste laudjatega «pressima», nagu siis öeldi. Avalike karistuste ootamisega harjunud rahvas ei avaldanud erilist kärsitust. Ta leppis sellega, et vaatles häbiposti, seda lihtsat ehitust, mis oli kümne jala kõrgune kivist kuup, seest õõnes. «Häbitrepi» konarlikud, tahumata maakivist astmed viisid üles platvormile, millel asus ühest tükist meisterdatud tammepuust horisontaalne ratas. Sellele rattale seoti süüdlane põlvili asendis, käed seljale väänatud
annaabi.ee 
