Tekkisid krambid, kohutav kõhuvalu ja suhu kerkis tint. Charles oli seda vaatepilti nähes nõrkemas. Ta ei suutnud kirjaavamisega ootada ning luges sealt välja, et Emma oli ennast mürgitanud. Kutsuti kokku hulk arste, kuid teha ei osatud midagi. Emma piinles ja Charles oli murdunud. Peagi saabus ka surm. Kõik oli Charlesi jaoks kadunud, maja valitsesid sünged meeleolud ja tühjus. Emma maeti valges pulmakleidis. Hiljem, ühel päeval, avastab Charles Emma lauasahtlist kõik Leoni ja Rodolphe kirjad. Ta vajus hämarusse. Ta ei suutnud uskuda, et Emma oli truudusetu ning Charles ei märganud midagi, vaid tegi kõik, et Emma ei peaks millestki puudust tundma. Ta kohtub ka juhuslikult Rodolphega ja annab mõista, et ta teab kõigest, kuid ei pea mehe vastu viha. Järgmisel päeval sureb Charles oma aias. Tütar Berthe saadetakse Charlesi ema juurde, aga päras tema surma, asub Berthe elama tädi juurde, kes pani vaese tüdruku ketrusvabrikusse tööle.
Telegin räägib, et peitis Vanja revolvri alla keldrisse. Nad igatsevad vanat eleu ning lubavad teineteisele koheselt peale teiste ära sõitu vana reziimi juurde tagasi naasta. Tuleb Vanja kelle kannul kohe Astrov, kes käsib tal ära varastatud morfiinipudeli koheselt tagastada, ent Vanja puikleb vastu, et tema ei tea midagi. Voinitski räägib kuivõrd häbi tal on ning, et ta ei suuda elada veel 13 aastat. Sonja tuleb sisse ning palub Vanjal pudel tagasi anda. Vanja võtab lauasahtlist pudeli ning tagastab selle Astrovile. Tuleb Jelena teistega hüvasti jätma. Räägivad Astroviga kahekesti. Ta palub tal sinna jääda ning temaga uut elu alustada. Jelena räägib, et tegelikult on ta doktorist koguaeg olnud natukene sissevõetud, kuid jätab temaga sõbralikult hüvasti ning palub tal temast mitte halvasti mõelda. Järgneb väike suudlus põsele, kallistus ning etendus ongi lõppenud. Vanja on vahepeal Serebrjakoviga ära leppinud. Järgnevad südamlikud hüvastijätud
Ma ei suuda enam kõndida, mu elu on kokkuvarisenud. Ma ei hooli enam kellestki ega millestki. Ma teeks kõike seda sama teiega, et te saaksite tunda seda, mida tunnen mina - kohutavaid piinu." Ähvardava kirja alt nurgast võis lugeda: Ma tean kes sa oled ja ma tean kus sa elad ning ma tean mida sinuga teha, kui see koletismaja ükskord siit ära ei kao, igaveseks!" Doktori peast oleks nagu läbi käinud tornaado - kõik segi paisanud, kõik laastatud. Vismar võttis värisevate kätega lauasahtlist rahustavad tabletid, sõi neid ning kukkus lauale. Sinna ta jäigi.. kuni järgmise päeva pärastlõunani. Hommikuti, tavaliselt kella kaheksa paiku, jagavad medõed patsientidele hommikusööki. Novembrikuu hommikupoolikul, kui õed jõuavad südameraviosakonda, pillavad nad ehmatusest nõud käest, märgates, et kaks vanakest vahivad silmad suured lakke ega liiguta sõrmegi. Otsemaid tormavad nad dr. Pae juurde, kes käe pulsi mõõtmiseks välja sirutab. ,,Siin
Aleksander Saart tsiviil-sõjavangide laagrisse selle eest, et Aleksander Saare juurest leiti minu kirjutatud protesti projekt, kus öeldud, et Saksa okupatsioonivõimud ei peaks püüdma Eesti Maapäevast mööda minna, vaid kui maa saatust otsustada, siis peaks seda tehtama Eesti Maapäeva kaudu. Kuid see projekt jäi katki, kuna ei lubatud koosolekut teha, et seda välja kuulutada, läbiotsimisel leiti see A. Saare lauasahtlist. Kuu aja pärast suutsid nad vahte ninapidi vedada ning põgeneda. Tallinnasse jõudes hakkas Päts kohe Ajutises valitsuses tööle." (Runnel 1999). Laagrist vabanedes asus Ajutise Valitsuse eesotsas organiseerima kaitset maale tunginud Punaarmee vastu. Alates 1918. aastast oli K. Päts Eesti Vabariigi Ajutise Valitsuse peaminister ning sise- ja sõjaminister ning aastatel 1922-1923 esimese Riigikogu esimees. 1917-1919 aastal oli K. Päts Maanõukogu- ja 1919-1920 aastal Asutava Kogu liige.
annaabi.ee 
