õpilaseks. Vürstile hakkas ka konkurentsi pakkuma uus õpetaja, kes ütles, et sealt kust tema tuleb, seal on selliseid vürste palju, kuid vürst oli enda kaitseks öelnud, et tema on juut ja härra Maurus hoidus juutidest. Härra Maurus rääkis ka Indrekuga jumalast. XXI Kui härra Maurus oli selle ära lõpetanud, siis nadläksid tundi, kus härraVihalep õpetas usuõpetust ja nõudis et kõik oleksid nagu sõdurid, kuid see tekitas lauaklappidega kolistamist, mille peale saabus tundi härra Maurus. Ta ajas õpetaja klassist välja ja siis seletas klassile et Vihalep on hulluks läinud. Järgmisel tunnis saabus tundi uus usuõpetaja,kes nägi palju vanem välja,kui seda oli olnud Vihalep ja igal tunnil leidis ta mingi teema väljaspoole usuõpetust ja Pauluse reisidest, millest rääkida ja kunagi ei jõudnud ta eriti usuõpetuse juurde. Kui lõpuks oli vaja panna õpilastelehinded, siis ohkas
Oli veel ainus asi, mis võis aidata, nimelt palve. Selle abinõu poole pöörduski Vihalepp ühes oma õpilastega. Ta palus alandlikult ja härdalt, ta palus nagu inimene, kelle hing on ahastuses. Ühelt niisuguselt ahastuse-silmapilgult tabas teda härra Maurus, kes juba muidugi Vihalepa vagadusest kuulnud. Ja kui viimane oma saavutisi demonstreeris, lugedes ühest seitsmeni, ütles direktor: ,,Väga hea, väga ilus; aga kas jumalale peaks meeldima, et härra Mauruse poisid nõnda lauaklappidega kolistavad?" ,,Sellega peab pisut harjuma, härra Maurus," seletas Vihalepp, ,,ainult pisut, siis pole midagi." ,,Ma arvan ka, et vanajumal peab sellega pisut harjuma," oli ka direktor nõus, ja kuna kell kuulutas tunni lõppu, palus ta õpetajat minna ja jäi ise klassi. ,,Tark inemine, vaga inemine, hea inemine, aga aru peas ei ole, põrmugi ei ole," seletas härra Maurus, kui Vihalepp oli lahkunud. ,,Ta õpetas teid seni, kuni kaotas aru. See sünnib heade