käikudeks ja 3) pidulikud rõivad ehk seisuriided, mida kanti vaid väga pidulikel puhkudel, hoiti hoolega ning sageli pärandati ka lastele. Töörõivaste puhul oli esikohal praktilisus. Kohustuslik lisand oli vöö, mille kandmist põhjendati nii tervise hoidmise kui ka maagiliste uskumustega. Pidurõivastuses oli esikohal esteetilisus, rõhutamaks sündmuse tähtsust. Kõige pidulikumat riiet kanti leeris, pulmas ja lauakirikus. Laste riided piirusid nii tüdrukutel kui poistel põhiliselt valge linase särgiga, jahedama ilmaga kanti peal musta kuube. Riietus täienes vastavalt eale ja tavadele. Poisist sai pükste omanik umbes 10 aastaselt, tüdrukud kandsid vööga linast särki 14.-15. eluaastani. Peale seda seeliku saamine sümboliseeris üleminekut lapseeast neiuikka. Täisealiseks saamist tähistas leeriskäimine. Selleks puhuks said noored oma esimese piduliku rõivakomplekti.
Aga mis pidi härra Maurus tegema teenijaga, kes pälvis üldist tähelepanu? Ei midagi muud, kui pidi ta päeva pealt ära saatma, makstes talle kahe nädala palga ette. ,,Seda teen ma ainult oma heast südamest," seletas ta Loviisale, ,,aga ei mitte, et ma pean seda tegema, sest sina oled üks jumalakartmata ja raisku läinud inemine." ,,Ei, härrad," vaidles Loviisa vastu, ,,mina pole mitte jumalakartmata inemine, sest mina kardan jumalat ja käin lauakirikus. Ainult mineval aastal jäi kord vahele, sest proua ei lasknud..." ,,Kuidas sina siis jumalat kardad, kui sa võrgutad minu poissa!" hüüdis härra Maurus. ,,Ei, härrad, mina pole seda mitte teind, sest mina olen kasin ja karske naisterahvas, aga kui see noorhärra ise tuli..." ,,Mitte vastu rääkida!" käratas härra Maurus ja sellega jutt lõppeski, ilma et Loviisa veel oleks saanud seletada, kuis see noorhärra tuli. Need viimased sõnad tõid tüdrukule ikka naeru suhu.
annaabi.ee 
