V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
nad juua saaksid. Kui sul tarvis on enne surma veel mõnda tembutust teha, siis on taamal
muu koli hulgas üks väga ilus kivist taevaisa, mille me varastasime Püha Peetruse kirikust
Loomaturu ääres. Sul on neli minutit aega oma hinge talle kaela määrida.» Kõne oli jube.
«Pagana pihta, hästi räägitud! Clopin Trouillefou jutlustab nagu püha paavst ise,» hüüdis
galilealaste keiser oma kruusi puruks lüües, et selle tükiga lauajalga toetada.
«Härrad keisrid ja kuningad,» ütles Gringoire külmavereliselt (jumal teab kuidas oli ta
oma meelekindluse tagasi saanud ja kõneles julgelt), «ärge siin kavatsege midagi. Minu nimi
on Pierre Gringoire, olen poeet, kelle moraliteed täna hommikul Palee suursaalis ette kanti.»
«Ah sinap see oledki, meister!» hüüdis Clopin. «Ka mina olin seal, jumala eest! Noh,
sõber, sa arvad siis, et kui sa täna hommikul meid nõnda tüütasid, et siis pead sa õhtul
annaabi.ee 
