Rahvusooper Estonia KOOSTANUD: HELERIN TAMM OTEPÄÄ GÜMNAASIUM 11A.KLASS Rahvusooperi algaastad Rahvusooper Estonia tegevusele pandi alus 1865. aastal, kui Tallinnas loodi laulu- ja mänguselts „Estonia“. Estonia muusikateater pakub publikule nii klassikalisi kui ka kaasaegseid ooperi-, balleti-, opereti-, muusikali- ja lastelavastusi Estonia teatril on aja jooksul olnud palju erinevaid nimetusi, kuid aastast 1998 kannab see nimetust Rahvusooper Estonia Estonia rahvusooper tänapäeval Teatri loominguline juht ja peadirigent on 2012.aastast Vello Pähn. Peadirektor aastast 2009 on Aivar Mäe Balleti kunstiline juht aastast 2009 on Toomas Edur. Teatri hooaeg vältab 10 kuud – septembrist kuni juunini. Selle aja jooksul mängitakse keskmiselt 250 etendust 26 lavateosega.
Näiteseltskond viidi ekstaatilisse seisundisse ja sündisid tipplavastused. 13. Võrrelge Evald Hermaküla ja Kalju Komissarovi teatrit 1970.-1980. aastail. Hermaküla tulek teatrisse oli eelkõige seotud uuendustega. Tema lavastused kujundasid uue teatrisuundumuse ilme. Mitmest lavastusest võib leida folkloorsest ainest. Folkloorsus seostus tal teatri alglätete, juurte otsinguga. Rahvapärimusliku ainesega seostus ka tema huvi ja vaimustus teha lastelavastusi. Just lapsed olid tema meelest kõige vabamad suhtlejad ja ühisesse teatrimängu lülitujad. Paljudes tema lavastustes kumab läbi tema püüdlus grotowskiliku vaese teatri poole. Tema biograafias on ka tõelisi lavastuslikke suurvorme Mõneti seostus rituaalsuse otsingutega ka tema huvi Ida teatritraditsiooni vastu. Komissarovi teater oli poliitiline. Mõju avaldas talle Brecht. Tema lavakujundus oli võimas, suured kujud
Toominga varasema loomingu tõrksavõitu retseptsiooni taustal väärib märkimist tema rahvusklassika-tõlgenduste publikumenukus: „Põrgupõhja uus Vanapagan” kogus 8 aastaga ligi 38 000 ja „Kauka jumal” üle 5 aastaga 32 000 vaatajat. Evald Hermaküla arendas kogu oma teatritee jooksul avatud struktuuriga ja improvisatoorset teatrit. 1970. aastate alguses pöördus temagi rahvuslike juurte ja arhetüüpide poole, luues mainitud võtmes mitmeid mängulisi lastelavastusi (populaarseimana „Üks ullike läks rändama”, 1973). Samas eelistas ta toona vormiliselt väike- ja monotükke (kirjanik Jaan Oksa elu uuriv Vaino Vahingu monodraama „Mees, kes ei mahu kivile”, 1975) ning tegeles rööbiti oma stuudioga. Tihti mängis Hermaküla ise oma lavastuste kandvates rollides kaasa (nt. Eilert Løvborgina Ibseni „Hedda Gableris”, 1975), kippudes ülejäänud truppi isegi varjutama. 1970ndad oli talle
- Neutraalne lihtsalt mängib mingit lugu (nt lasteteater) - Mänguline keeruline, tinglik dramatiseerimisviis Dramatiseerimise traditsioon tekkis 19.saj Lä-Euroopa teatrikriiside ajal: bulvariteatrites olid vodevillid ja komöödiad, mis ei rahuldanud nõudlikku vaatajat. Sündis draamatekstideta realistlik teater. Süzeed ja teemad, mis olid kirjanduses tuntud, tõid teatrisse rohkem rahvast. Enne 1930ndaid mängiti Eestis dramatiseeringutest lastelavastusi, kuni Raudsepp kirjutas ,,Mikumärdi" ehk groteskse, ent koomilise näidendi, siis algas buum. 20.saj keskpaiga dramatiseeringus domineerib alusteose tähendussisu avamine, rakendatakse montaazi ja teatraalselt kujundikeelt. Dramaturgilised lavalised kompositsioonid: - Kirjanikukesksed 1 autori eri tekstidest - Teosekesksed tuum on 1 tekst, millele lisatakse muid tekste, võimendamaks ja tõlgendamaks teose mõttesisu
annaabi.ee 
