Amandus Heinrich Adamson
merendusega leiba teenida. Püügist pidid nad jälle aga maksma mõisale
maamaksu, mis oli iga aasta sama, olenemata püügist. Ka Iisrael Adamson
tegeles merendusega, aga tulust ei jätkunud maamaksuks, sellepärast oli ka
nende pere jaoks suur langus. Kord 1860.a läks Iisrael merele ja ei jõudnud
enam koju tagasi. Nüüd oli pereemal raske kolme last üksi ülal pidada,
sellepärast saadeti Amandus juba seitsme aastaselt Toom Vaestekooli. Kool
oli ühtlasi lastekoduks, kuhu võeti vastu lapsi vaesest perekonnast. Lapsed pidid
kooli kõrvalt tegema ka majapidamis- ja aiatöid. Amandusel oli juba kodus suur
huvi nikerdamise vastu. Koolis ta tegeles ,,nikerdamisega" edasi. Õpetaja
Bergmann nägi noore Adamsoni töid ja ta püüdis Adamsoni vabastada teistest
töödest, et ta saaks tegeleda rohkem nikerdamisega. Ta hankis Adamsonile
võimaluse müüa oma puukujukesi ühes Tallinna poes. Adamsoni nikerdusi nägi