Urie bronfenbrenner
Üle 30 aasta olen ma tsiteerinud
süstemaatiliselt tõendusmaterjale, kõneldes progresseeruvast allakäigust Ameerika ühiskonnas.
Tingimused, millele uurimused üha rohkem viitavad, võivad olla kriitilised inimpädevuse
arendamise ja säilitamise seisukohalt elutee jooksul (näit. Bronfenbrenner, 1958, 1960, 1975, 1985,
1992b; Bronfenbrenner ja Neville, 1994). Kõige üldisemal tasandil näitab tõendusmaterjal kasvavat
kaost perekondade elus, lastehooldusasutustes, koolides, omataoliste rühmades,
noorteprogrammides ja teistes igapäevastes keskkondades, kus inimesed elavad. Selline kaos
omakorda katkestab ja õõnestab suhte ja tegevuste kujunemist ja stabiilsust, mis on nii olulised
psühholoogiliseks kasvuks. Veel enam, paljud tingimused, mis sellele kaosele viivad on sageli
nende poliitiliste otsuste ettenägematud tagajärjed, mis on tehtud nii-era-kui ka avalikus sektoris.