V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
rikkusid nad
133
kahtlemata kerge südamega Michel de Brache'i ja Piisa kardinali eeskirju, mis neilt nii
ebainimlikul viisil nõudsid vaikimist.
«Mis see siin on, armas õde?» küsis Agnés Gauché-re'ilt, silmitsedes väikest olendit, kes
kiljus ja puust asemel käänles, tundes hirmu nii paljudest temale suunatud pilkudest.
«Mis meist saab,» ütles Jehanne, «kui nüüd selliseid lapsi hakatakse soetama?»
«Ma ei tea lasteasiadest midagi,» vastas Agnés, «aga on kindlasti patt seda siin vaadata.»
«See pole laos, Agnés.» «See on ahvivärdjas,» hüüdis Gaucheré. «See on imetegu,» vastas
Henriette-la-Gaultiére. «Siis on see,» tähendas Agnés, «juba kolmas ime risti-kummarduse
nädala pühapäevast saadik. Pole ju näoa-lat aegagi möödas, kui me imet nägime, kus
palverändajate oilkaiat Aubervilliers' jumalaema noolt iumalikult karistati, ja see oli teine
imetegu käesoleval kuul.»