Ent Eesti muinaslinnustel polnud püstloodseid kivimüüre ja nende kaitseehituste aluseks oleva mäe nõlvade kalle oli suhteliselt väike. Linnuse jalamile lükatud 1520 m kõrguse piiramistorni otsast oli aga tehniliselt väga keeruline kaitseehituseni ulatuva 2030 m pikkuse silla "allalaskmine". Henriku kroonikas pole kordagi juttu vastavast sillast või selle kaudu linnusele tungimisest. Ristisõdijad kasutasid siin torne eelkõige vibu ja ammuküttide laskeplatvormina, kust tõrjuti linnuse kaitsjad, et vastavas lõigus saaksid abiväed kaevata kaitseehituste alust nende allavarisemise eesmärgil. Rekonstruktsiooni püstitasid varbolased 2000. aasta augustis ja talle anti nimeks "Lühike Hermann". Torni 15 meetrise kõrguse määramisel arvestati linnuse omaaegsete kaitseehituste oletatava kõrgusega.
seda linnusele vintside ja inimjõu abil järjest lähemale nihutati. Rajati kuni 20 meetri kõrguseid torne. Piiramistorni müürini nihutamine nõudis küllaltki tasast pinnast ja sageli ka müüri ees paikneva vallikraavi täitmist. Kuna torni rajamine oli töömahukas, siis rajati neid vaid suuremate piiramiste ajal. Piiramistorni funktsiooniks oli torni ülaosas paikneva ja liigutatava puusilla kaudu piiratava linnuse müürile tungimine. Torni kasutati ka vibu- ja ammuküttide laskeplatvormina, kes ägeda laskmise abil linnuse kaitsjad vastava koha (värava) kaitselt eemale tõrjuda, et siis linnuse vastavast osast läbi murda. Eesti maastikku arvestades oli tornide liigutamine müürideni vägagi raske, seetõttu kasutati neid eelkõige lasketornina. Kas eestlaste allajäämine Muistses vabadusvõitluses tulenes nende kehvemast varustusest? Saksamaal elanud ristisõdijad olid näinud palju rohkem sõdu, kui eesti maarahvas. Saksa seppadel
annaabi.ee 
